Taimetark teab: väekad köömneseemned ei paranda mitte ainult tervist, vaid hoiavad eemal ka kurja

Foto: Pexels / CC0 Licence

Sarikaliste sugukonda kuuluva hariliku köömne ladinakeelne nimetus on Carum carvi. Tuntud on ka India köömen ehk ajowan, türgi mustköömen (Nigella damascena) ja aed-mustköömen (Nigella sativa). Samasse sarikaliste sugukonda kuuluvad ka sellised maitsetaimed nagu till, apteegitill ehk ristiköömen, aed-harakputk, petersell, koriander, leeskputk, pastinaak ja aniis.

Levinud on eksitav seos, mis tuleneb otse tõlgitud vürtsköömne saksakeelsest nimetusest Kreutzkümmel, ristiköömen, mis aga on hoopis teine taim: nimelt apteegitill, mille seemneid ehk fenkolit või venkelit kasutatakse ravimina. Apteegitilli lihakat osa võib leida igast suuremast köögiviljaletist. Ristiköömen ei ole köömen vaid apteegitill.

Harilik köömen on kaheaastane haruneva varrega taim, millel on väikesed valged õisikud ja udemetega kaetud lehed. Taime õitseaeg on kesksuvel ja mõne aja pärast valmivad piklikud seemned. Varred lõigatakse siis, kui seemned on pruunikaks tõmbunud. Seemned sisaldavad rohkesti eeterlikke õlisid, mis annavadki tuntud aroomi ja maitse, peamisteks on karvoon ja limoneen. Lisaks ka mitmeid kasulikke aineid ja rohkesti muid elemente.

Kuidas seemned meie aega jõudsid

Köömneseemned on sama vanad kui tsivilisatsioon, neid on leitud viis tuhat aastat vanast elanike matmispaigast Šveitsi järve ääres ja mainitud juba 16. sajandist eKr pärit Teeba arstiteaduslikul papüürusel.

Ameerikasse, õigemini Uus-Inglismaale oma maitsetaime- ja köögiviljaaedadesse tõid nad kolonisaatorid, kuid peagi hakkas taim end ise ka aia taha külvama, praegu kasvab looduses mitmel pool maakeral.

Antiikajal köömneid ei kasutatud, Inglismaal aga tuntakse alates 14. sajandi lõpust. Tööstuslikult kasvatatakse köömneid Venemaal, Madalmaades, Inglismaal, Hispaanias, Norras, Marokos jm. Hollandi köömneseemneid peetakse parimaks nende kuju, värvi ja maitseomaduste poolest.

Legendid ja pärimused

Euroopa rahvaste folklooris on palju legende ja uskumusi, mille kohaselt on köömneseemnetel maagilised omadused. Ühe sellise uskumuse järgi ei ole võimalik su asju varastada, kui nende hulgas on köömneseemneid.

Usuti, et armastatud inimene ei eksi teelt, kui ta on joonud köömneid sisaldavat nõiajooki. Au sees peeti kommet noorpaarile ja külalistele pulmapäeval köömneid puistata, et õnn ja truudus püsiks. Keskajal kanti kaelas seemnekotikest, et eemal hoida deemoneid ja kurje vaime.

Talumehed söötsid köömneid kodulindudele, et nad rahulikud oleksid. Usuti, et voodi alla pandud kauss köömnetega annab hea une, köömnekauss hälli all pidi kaitsma vastsündinut kurja silma eest. Köömen on kindlasti olnud ja on üks hästi väekas taim. Teada on, köömen lämmatab teiste maitsetaimede maitse ja lõhna, kui neid koos kasutada.

Ravivad omadused

Köömned ravivad kõhtu ja rahustavad meelt. Juba vanavanaemad jõid õhtul tassikese köömneteed. See aitas, kui kusagilt valutas, kui olid kõhugaasid või seedimine korrast ära. Köömnetee võttis maha päeva pinged. Oli tavaline, et talus seisis pliidiserval soojas kann köömneteega, mida ka päeva jooksul joodi.

Shakespeare'i-aegsel Inglismaal oli hästi tuntud rikkaliku toidu tarbimise järel maovaevuste leevendamine tassikese köömneteega: klaasitäiele keevale veele lisati 1/4 teelusikatäit köömneid, lasti tõmmata, kuni vedelik oli leige. Lisati suhkrutükk ja joodi pärast raskesti seeditavat või kiiruga söödud toitu. Kergendus saabus mõne minutiga. Sellest kirjutab üks James I aegne vana kokaraamat.

On tõestatud, et köömnetee soodustab piima hulka imetavatel emadel, et sellel on ka spasme lõõgastav ja antiseptiline, paikselt tuimastav, sapieritust soodustav ja rahustav toime.

Köömned stimuleerivad seedenõre eritust, soodustavad hingamisteede haiguste korral eritiste väljutumist bronhidest. Lõõgastavad siseelundite lihaseid ja pidurdavad käärimis- ja roiskumisprotsessi soolestikus. Köömne eeterliku õli aur aitab hingamisteede haiguste korral.

Vanal Inglismaal tehti kõrvavalu leevendamiseks järgmine segu: väike kogus köömneid purustati uhmris, lisati sinna kuumalt ahjust tulnud leivalt võetud köömneid ja purustati samuti. Segati õlle, mõdu või muu alkohoolse joogiga. Segu pandi hästi õhukese riide vahele ja asetati valutavale kõrvale, kaeti paksema riidega, et soojust säilitada. Seda teadsid Shakespeare näidendite tegelased, kes taolisel moel toimides alati valust lahti said.

Kulinaarne ajalugu ja tänapäev

Lisaks seemnetele on söödavad ka köömne lehed ja juured, viimastel on hästi rikkalik maitse, mida võib võrrelda pastinaagiga. Salatitele võib lisada noori lehti ja suppidele juuri.

Kõige tuntum tava on köömnete kasutamine kapsaste hapendamisel, mida Saksamaal on elus hoitud juba enam kui tuhat aastat, ja leiva valmistamisel. Köömnete lisamisega vähendatakse hapukapsa happelisust, leivale lisatuna, eriti rukkileivale, maheneb hapukas maitse.

Omaaegsete Rooma sõdurite igapäevane toit oli köömneleib, selleks segati köömnejuurt piimaga ja edasi valmistati küpsetamiseks taigen. Inglismaal oli populaarne köömneküpsiste ja kookide valmistamine, köömnetega küpsetatud õunad said surematuks Shakespeare'i näidendi «Henry IV» kaudu. Kodumaine köömnejuust on sõir, aga köömnejuustude valmistamise tava on samuti väga vana.

Tuntud Saksa liköör kümmel aitab seedimist soodustada, seda valmistatakse köömnete baasil. Köömnenapsi valmistamine sai alguse kloostritest, kus osati erinevaid ürte targalt ära kasutada. Liköörimeistrid on seda tava elus hoidnud, hästi teada on napsid nagu Kristallkümmel ja Skandinaavlaste Akvavit – eluvesi.

Köömned sobivad kaunviljade, näiteks ubade maitsestamiseks. Ubade keetmisel lisada juba keetmise alguses. Koos pipraga ka lihatoitude maitsestamiseks.

Kuivatatud seemned purustatakse, jahvatatakse või kasutatakse tervelt.

India köömen ehk ajowan – selle seemneid kasutatakse karrikastmetes, leiva, kalatoitude, suupistete ja marinaadide, Kesk-Aasias pilaffi maitsestamiseks.

Vürtsiköömen ehk kumiin leiab laialdast kasutamist vahemeremaade, india, araabia, aafrika ja Ladina-Ameerika köögis, Euroopas lisati seda varem juustudele, sellest ka nimetus juustuköömen. Tänapäeval kogub vürtsköömen taas enam populaarsust. Sobib lambaliha, kana, pajaroogade, hautiste, köögiviljasuppide ja kartulitoitude maitsestamiseks. Vürtsköömned ja harilikud köömned on kaks erinevat maitsetaime.

Türgi mustköömen (Nigella damascena) – kasvatatakse kohati ilutaimena. Seemneid kasutatakse nagu hariliku köömne omi: leivavürtsina pagari- ja kondiitritööstuses ning köögiviljade maitsestamisel.

Aed-mustköömen (Nigella sativa) – kasvatatakse ja kasutatakse nagu türgi mustköömnet.