Kui varem lammutati korralikke roog- ja laastukatuseid, et neid eterniidi või muu parasjagu «moes oleva» materjaliga asendada, siis tänapäeval pöördutakse üha enam tagasi looduslike materjalide juurde, taastatakse vana ja ehedat.
Esiisade katused võivad ka sajandat sünnipäeva tähistada
Roog- ja laastukatused on eestlastele peavarju ja ulualust pakkunud aastasadu. Korralikult ehitatud roog- ja laastukatuste puhul ei teki ilmastiku- ega ka vee läbilaskvuse muret. Roogkatus on üks esimesi katusekattematerjale, mille inimkond kasutusele võttis. Kuna roog on ise energiasäästlik ja väärt soojustusmaterjal, võib selle alla pandav soojustuskiht olla minimaalne. Katus toimib loodusliku isolatsioonina ning tagab ruumis loomuliku õhuniiskuse. Pillirookatuse all ei ole suvel palav ega talvel külm.
Roogkatuse keskmine eluiga on ligikaudu 60–80 aastat. Selle kestvust ja vastupidavust annab pikendada hooldustöödega, mida tasub ennekõike päevakorda tuua perioodil, mil on kõige vähem sademeid. Roog vajab paigaldamiseks nimelt kuiva, kuna märjast roost ehitatud katus ei ole enam piisavalt tugev ja vastupidav.
Traditsioonid kannavad ajas edasi
Laastukatused on seevastu suhteliselt kerged ning omavad Puitkatused OÜ juhatuse liikme Janek Käärdi sõnul Eestis tugevaid traditsioone. Laastud on olnud Eestis enam levinud puidust katusematerjaliks juba aastasadu. Nii võime tänapäevalgi avastada vananeva eterniitkatuse alt just laastu- ja pilpakatuseid. Katuselaastu toorainena on kasutusel erinevad puiduliigid, valiku esmaseks kriteeriumiks peaks olema oksavaba ja kergesti töödeldav puit. Seetõttu eelistataksegi peamiselt haavapuitu, kuid levinud on ka kuusepuit, mis tegelikult on peenikeste teravate oksakohtadega. Vähem levinud on männipuidust laastud, kuna männil on suured oksakohad. Enamasti ehitatakse laastukatused kolmekordsena, mis on puidust katusematerjalide jaoks optimaalne.
Paksemad katused ei pruugi pärast tugevaid vihmasadusid ära kuivada ja võivad seetõttu mädanema hakata. Laastukatuse kestvuseks 6-millimeetrise laastu puhul võiks olla 10 kuni 15 aastat kihi kohta. Laastude vastupidavus oleneb katuse paiknemisest puude, ilmakaarte ja tuulte suhtes, aga ka katuse kallakust. «Mõne viimase aasta jooksul olen näinud hulgaliselt eelmise n-ö buumi ajal tehtuid katuseid, mis juba läbi ja tegijad kadunud. Nende katuste puhul on tavaliselt suurimad vead, et laastud on õhukesed, lühikese toimega laastud ehk kergesti murduvad, materjal ning töökvaliteet kehv,» ütles Amain Ehitus OÜ juhatuse liige Ain Siska.
Katuse puhtuse tagamine
Katused vajavad hoolt nagu iga teinegi ehitise osa. Käärdi sõnul on puitkatused tundlikud päikese UV-kiirgusele ning parem oleks, kui ka niiskus ei jääks sinna liiga pikaks pidama. Hoolduse käigus on oluline üle vaadata kriitilisemad kohad ning veenduda, et igasugune orgaanika saaks katustelt eemaldatud.
Kuigi puitkatuseid on teinekord hea uue tõrvakihiga katta, soovitab Ain Siska usaldada katuse loomulikku vastupidavust. Tõrvamine on mehe sõnul kulukas ning selle otsene kasu vastupidavuse tagamisel otseselt tõestamata. Roogkatustel saab aga ilmastiku käes kõige enam kahjustada katusehari, mida tasub iga 10–15 aasta tagant uuendada. Parandustööd tuleks ette võtta perioodil, mil on kõige vähem sademeid, kuna roog eeldab paigaldamisel ennekõike kuiva ilma. Laialt levinud arusaam, justkui oleks roogkatus väga tuleohtlik, sajaprotsendiliselt paika ei pea. Kui majas juhtub aga kamin olema, mis paiskab sädemed otse korstnasse, siis võib korstna tippu paigaldada võrgust sädemepüüdja, et minimaliseerida kõik ohufaktorid. Samuti on olemas spetsiaalne immutusvahend katuse tulekindluse tagamiseks, ent ka see vajab iga viie aasta järel uuendamist.