Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

Teadmatuses aiapidajad rikuvad põua käes vaevlevad taimed täielikult

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: VidaPress

Põud kestab. Nüüd hakkab see lisaks murule liiga tegema ka juba püsililledele, põõsastele ja puudelegi. Mida teha, et aeda päästa? Väldi kolme väga rumalat viga.

Kui keskmisel Eesti suvel vajab aias regulaarset kastmist vaid väike osa taimedest, siis tänavu oleme jõudnud punkti, kus pole palju puudu, et kastmisvett vajaks ka puud.

Selles seisus on keeruline kõiki januseid kasta nii, et sellest kasu oleks. Et aed siiski ellu jääks, räägib Hansaposti tootejuht Kristjan Kulli, milliseid vigu aiapidaja kindlasti vältima peaks.

Vihma järel kastmisest loobumine

Pea kõigi taimede kastmisel kehtib kuldreegel – kasta tuleb pigem harva, hilisõhtusel ajal ja ohtralt. Kui taim saab vett sageli, aga ebapiisavas koguses, meelitab see juured mulla pinnakihti ja teeb vaat et asja veelgi hullemaks. Kõige lihtsam moodus kontrollimaks, kas muld sai piisavalt märjaks, on pista näpp mulda – kui märg on vaid mulla pealiskiht ehk sõrm ei saa üleni niiskeks, tuleb kastmist jätkata. Sama katset võib teha ka pärast vihma, tihti on niiskus jõudnud vaid sentimeetri sügavusse. Kuna taim saab vee kätte juurtest, siis pole reeglina lehtede kastmisest kasu, vesi tuleb suunata võimalikult juure lähedale. Kui rõdul on paar kastitaime, siis piisab lihtsast kastekannust, aga suures aias peaks olema igal aiapidajal üks korralik pikk voolik, lisaks on abiks erinevad vihmutid.

Kuumal ja päikeselisel päeval taimedelt aurustuv veehulk kahekordistub ehk taimed vajavad kaks korda enam vett kui jahedatel pilvistel päevadel. See ei tähenda, et kastmist peaks hajutama, vaid vastupidi – enamik taimi eelistab korraga suurt veekogust. Just aurustumise tõttu võiks eelistada taimede kastmisel ka õhtust aega, mil päike on juba madalal, vastasel juhul aurustub osa veest koheselt ega jõua kunagi juurteni. Neid taimi, mida võib kimbutada jahukaste, näiteks maasikaid, herneid, aga ka roose, võiks kasta õhtu asemel hommikul võimalikult vara. Kui tegu on suurelehelise taimega tuleb aurustumise vältimiseks kasta eelkõige juuri, mitte lehti.

Kui võiks arvata, et väike vihmasabin põuaperioodil annab aiaomanikule hetke hingetõmbeaega, siis tegelikult on vastupidi – kohe pärast väiksemat sadu on kastmiseks suurepärane aeg. Esiteks jõuab vesi paremini taimeni, sest kastmisvesi imendub juba niiskes mullas kiiremini kui kuivas kõvas pinnases. Teiseks on enamasti pärast sadu ilm veel sombune ja jahedapoolne, mis vähendab vee aurustumist.

Külma veega kastmine

Vaid üksikud taimed taluvad otse kraanivoolikust voolavat jääkülma vett, enamik eelistavad jahedat või toasooja vedelikku. Seega võiks esimese võimalusena eelistada oma tiigi, järve või muu veekogu vett, seda enam, et lihtsamad pumbad on võrdlemisi soodsad ja tsentraalne kraanivesi suures koguses kallis. Lisaks on tsentraalse veega oht, et kui kõik majapidamised hakkavad korraga kastma, jääb veesurve madalaks. Loomulikult on kastmiseks hea ka kokkukogutud vihmavesi, aga põuaperioodil on sellest teadmisest vähe kasu.

Kui kraanivee kasutamine on ainus võimalik lahendus, tuleb eriti külmakartlike taimede tarbeks täita veega suurem tünn, lasta sel päevapäikesel kogu päeva vältel soojendada ning kasutada alles hilisõhtul kastmisveeks. Kõige külmaõrnemad on tomatid ja kurgid, mis viskavad jäise veejoa peale kardetavasti sussid püsti.

Muru kasutu kastmine

Külma vee pärast peab vähem muretsema nende taimede puhul, mida kastetakse vihmutitest, sest vesi paisatakse sooja õhku, kus see jõuab enne sihtmärgini jõudmist soojeneda. Vihmutite puhul tasub teada, et need niisutavad mullapinda maksimaalselt 5-10 sentimeetri sügavuselt ehk päris kõigi taimede jaoks sellest ei piisa, küll on vihmuti pea asendamatu muru kastmisel. Seejuures on ka vihmutid väga erinevad, näiteks uduvihmuti sobib küll murule, aga mitte lillepeenarde kastmiseks. Suurde aeda vihmutit soetades vali suure kastmisraadiusega ja väikesesse väikese kastmisraadiusega tarvik.

Muru on küll üldiselt vintske ja hea taastumisega, aga praeguse põuaga vajab ka muru regulaarset kastmist. Kui teiste taimede puhul soovitatakse kastmist varahommikuti või hilisõhtuti, siis muruvihmutid võivad töötada vajadusel ka ööpäevaringselt, eriti kui vihmuteid on vähe ja neid tuleb ümber tõsta. Kui vihmutitega on kaetud kogu aiamuru, on ideaalseim aeg kastmiseks öö. Lisaks kastmisele tasub teada, et põuaperioodil võiks lasta muru tavapärasest kõrgemaks kasvada ehk niita harvem ja seadistada niitja lõikepind kõrgemale.

Tagasi üles