Aias on õunauputus? Tee ise veini!

Foto: Sebastian Duda / PantherMedia / Scanpix

Koduveini valmistamine on kaasahaarav protsess, mis võib olla põnev hobi nii meestele kui naistele. Piisab sellest, et koduaed annab rikkaliku marja- ja õunasaagi, et veinivalmistamise pisikust nakatuda.

Hansaposti veebikaubamaja kodukaupade tootejuht Kristel Türk annab nõuandeid, millest veinitegu alustada ja kuidas tagada ootuspärane tulemus.

Kui enamasti valmistatakse Eestis veini õuntest, siis vähem teatakse, et selle juurde sobivad ka kirsid, sõstrad, pihlakad, rabarber ja arooniad.

Ühe laari koduveini valmistamiseks läheb vaja:

30-liitrist kääritusnõud (või stardikomplekti)

süsihappegaasi eemaldajat, käärimise peatajat-selitajat

mulksutajat

veinipärmi

30-liitrist klaasist veinipudelit

10-12 kilogrammi marju või puuvilju

 6-8 kilogrammi suhkrut

Õnnestumine sõltub toorainest

Marjade ja puuviljade seast valides võiks mõelda, kas eelistuseks on saada võimalikult magus või pigem kuiv vein. Näiteks kirsid ja magusad õunad annavad magusust, pihlakad ja rabarber kuivemat maitset. Veini saab valmistada põhimõtteliselt kõigist aias ja metsas kasvavatest marjadest, aga veini sisse võib panna ka seismajäänud moose, mahlasid, meevett ja isegi ingverit ning kaneelikoort. Küll tasub teada, et happeline tooraine võib veini käimaminemist takistada, seega tuleks näiteks jõhvikale, pohlale ja pihlakale alati midagi juurde lisada. Koduveini suhkruta valmistada ei õnnestu, kui koonerdama hakata, läheb veinitegu luhta. Küll võib vastavalt maitsele lisada suhkrut pisut vähem kui retsept ette näeb.

Algaja veinivalmistaja võib järgida rangelt retsepti, aga kogenum tegija juba teab, et mõnu peitubki eksperimenteerimises. Küll on tähtis kõik kogused üles kirjutada, et hea õnnestumise korral uus vein sama retsepti järgi teha.

Vein «käib» paar kuud

Enne veini valmistamist tuleks marjad puhastada rootsudest ja tampida massiks ning purustada õunad mahlapressis. Rabarberist veini tegemiseks tuleb tooraine koorida, muidu läheb vein enne käima hakkamist hallitama. Valminud mahl tuleb valada kääritamise nõusse, lisada suhkur ja pärm ning segada kuni lahustumiseni.

Kääritamisprotsessi peamine märksõna on õhu juurdepääsu takistamine ehk kääritusnõu peab olema korralikult suletud. Nõu kaanele kinnitatakse mulksuja, mis annab märku veini «käimisest». Mulksutaja torusse lisatakse pisut vett. Tasub teada, et vein “käib” päris häälekalt, seega tuleks sellest lähtuvalt valida kääritamisprotsessiks kodus sobivaim asukoht, kus veinitegu igapäevaelu segama ei hakka.

Kui vein on «käimise» lõpetanud (ei mulksu enam) ja selginenud, on vein valmis. Käärimine peatatakse ning lisatakse süsihappegaasi eraldaja ja selitaja, mis annab veinile lõpliku valmiduse ja kirka värvi. Veini võib villida suurest pudelist väikestesse, aga säilitama peaks neid jahedas. Mitut erinevat sorti veini tehes võiks jälgida, et igal pudelil on märgitud tooraine kogused ja valmistamise kuupäev. Sõltuvalt kvaliteedist ja toormest säilib koduvein kuni 5 aastat.

Veinipudeleid saab taaskasutada vaid ülihoolikalt pestes. Korkide pealepanemiseks on olemas spetsiaalsed abivahendid. Seda saab teha ka käsitsi, aga tegu on raske tööga.

Isetehtud koduvein on vahva ja praktiline kingitus, mis saajale alati rõõmu ja üllatust pakub. Talvel saab teha koduveinist ise glögi ja suvel pakkuda seda külalistele koos jääkuubikute ja marjadega.

Metsanurga veinimaja. Foto: Erakogu

Metsanurga veinimaja õuna-pihlaka koduveini retsept

Kogus arvestatud 25-liitrise kääritusnõu kohta:

15 l õunamahla

5 kg valmis pihlakaid

6 kg suhkrut

veinipärmi (või vana veini pärmi)

süsihappegaasi eraldajat, selitajat

Valmistamise etapid:

I etapp –toorme ettevalmistus

Korjata õunad, pesta ja panna purustajasse. Lisada pihlakamarjad (ilma rootsudeta) purustajasse ning seejärel kogu toorme mass pressida mahlaks. Saadud mahl valada kääritusnõusse ja lisada suhkur ja veinipärm, segada kuni täieliku lahustumiseni.

II etapp – kääritamine

Sulgeda kääritusnõu kaas hoolikalt, et õhk juurde ei pääseks, sest õhu juurdepääsul peatub veini kääritusprotsess. Panna kaane peale mulksutaja, lisada torusse veidi vett, mis mulksuma hakkab ja annab märku veini «käimisest». Jälgida paari nädala vältel, et vesi mulksutajast ei kaoks, vajadusel lisada vett.

III etapp – veini käimise peatamine

Kui vein on sõltuvalt toormest (umbes 2 kuu pärast) valmis käärinud, tuleb kääritusnõu kaas avada ja veini maitsta. Kui soovite magusamat veini, võib veel suhkrut lisada 1-2 kilogrammi ja kaas uuesti sulgeda ja panna uuesti käima. Kui tundub, et veinimaitse rahuldab, tuleb käärimine peatada ning lisada süsihappegaasi eraldaja ja selitaja, mis annab veinile lõpliku valmiduse ja kirka värvi.

IV etapp – veini säilitamine

Valmis vein valada suurtesse 25-liitristesse klaasist veinipudelitesse või villida väikestesse pudelitesse ning paigaldada korgid. Võimalusel kleepida pudelile etikett, millel on veini nimi, koostis ja valmimisaasta.