/nginx/o/2018/08/03/11151765t1hf3fc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/10/08/11479135t1h0918.jpg)
Öeldakse, et kui tahad sõpra tundma õppida, minge koos reisile või poodlema. Gurmeehuviline Ettie Mikita soovitab hoopis koos metsa süüa tegema minna.
Mine metsa gurmeetama!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On erinevaid võimalusi, kuidas lubada endale loovust ja seiklust ning õppida oma sõpru või kaaslast paremini tundma viisil, mis ei tooks kaasa suuremaid jamasid või kulukaid reisiarveid. Üks võimalusi on minna metsa ja lihtsalt teha seal süüa.
«Kokku leppimata menüüga metsa-õhtusöök näitab suurepäraselt kätte teie suhte põhitalad ja nõrkused ning antud juhul - vabaduse värskes õhus sobivas seltskonnas end vaimselt proovile panna,» alustas hiljutise «metsa süüa tegema»-kogemuse jagamist Ettie Mikita.
/nginx/o/2018/10/08/11479055t1hb402.jpg)
«Eriti kui seda saab kombineerida mõnusa ööbimisega mõnes RMK metsaonnis, kus tuleasemel abistav vihmakate ja grillrest kergemaks kärsatamiseks,» jätkas ta.
Mikita sõnul tunneb loovus end nende agentuuri sundventilatsiooniga ruumis ahistatuna, mistõttu suuremateks ajurünnakuteks ning brändiloomeks ronitakse tavaliselt kogu kollektiiviga metsa kännu otsa mõtlema.
«Viimasel ajal oleme hakanud isegi seiklustele avatud kliente rabadesse kaasa lohistama, et linnaõhust ning igapäeva rollide rüüst end vahepeal vähemalt üheks õhtuks vabastada,» rääkis Mikita.
«Kuna travel light on «nõrkadele», on meil juba eos auto pagasnikus kogu matkavarustus ja tõeliste gurmaanidena lisame vaid vabast kavast toidutarbed, et metsaöö räsitus end ka õhtusöögilaual korvaks,» lisas Mikita äripartner, kolleeg ja sõber Helen Unt.
/nginx/o/2018/10/08/11479054t1h9edd.jpg)
Mikita äripartneril oli metsa kaasa võetud Buffalo mozzarella, avokaadod, kookosrasv ja šampanja. «Lisaisutajaks magusad kodused pirnid, mis juba Tallinnast väljumisel imelikul kombel kaduma läksid,» poetas Mikita.
Temale enesel olid omakorda matkakotis maguskartulid, kikerherned, vanaema tomatid ja krõbeleivad ning Eestimaise röstija valmistatud hommikukohv, et meenuks päriselt ka ärgata.
Üks põnev ettevõtmine on Mikita sõnul ka jalutuskäik loodusesse, kust leiab alati põnevat ja ootamatut täiendust toidulauale.
Kivipuravikud ning hilised kukeseened
«Väikese vaevaga leiame seekord vihmavärskelt metsajalutuselt kivipuravikke ning juba kergelt surevaid kukeseeni, millel menüüsse oma väärikas osa on anda. Nii sünnibki meie eelroana lauale panna tomati-mozzarella salat oliivide ja Islandi musta soola helvestega,» kirjeldab ta hõrku rooga.
Tulel küpsetati kookosrasvas mooritatud sibulat ja puravikke maguskartuliga, mille juurde sobib Mikita kirjelduse kohaselt sügiskarge klaas «roosat mulli», mis gurmeetajate onni ukse taga värskust on kogunud.
Imepisikestes matkanõudes valmistatud eine ei näe tema sõnul visuaalselt küll restoranivääriline välja, kuid maitseb küll vähemalt sama hästi ning väärib täispunkte atmosfääri eest.
/nginx/o/2018/10/08/11479224t1ha8bf.jpg)
Õhtu tipphetk on nii Ettie Mikita kui Helen Undi kinnitust mööda kindlasti võtmeta metsamaja logiraamat, kus näeb, et Laiksaare radu on väisanud nii vapper jalgrattur teel Aasukaldalt Horvaatiasse kui Lõuna-Aafrika #move4food-kampaaniat toetav üliõpilane.
«Lugusid on nii palju ja nii ägedaid, et tsiteerime kordamööda sissekandeid ja kirjutame oma kahekeelse tervituse ning menüü järgmistele tulijatele,» jätkab Unt.
«Tore on näha, et lisaks eestlasele on meie sissetallatud ja nii tänuväärselt lõkkepuudega varustatud matkarajad inspireerinud ka kaugemalt tulijaid, kes sellise looduse koju kättetoomist oskavad hinnata. Metsa võib ju alati minna, aga võõras metsas sihitult hulkudes võib tee kaotada,» poetab Mikita.
«Jah, selgelt mugavam on sõita keset tihnikut loodust avastama kui seal ees ootab lõkkease ja katusealune, mis sind sõbralikult tundmatusse integreerivad,» oli ka Unt veendunud.
Hommikusöök udulooris
Hommikusöögil nauditi paksu uduvaiba filtrit ja õhtupimeduses märkamata jäänud puuseente kuhilaid.
«Aeg metsas läheb alati teise kiirusega ja mingil põhjusel on Sul hommikul mahti veel kord lõkkease üles teha ning kohvi kõrvale sobivaid canape’sid valmistada, kuhu eelmisest õhtust ales jäänud puravikud ideaalselt täidiseks sobivad koos viimasest avokaadost pigistatud guacamolega,» kinnitas Unt.
Mikita lisas, et nende poolt korraldatud metsaväljasõitudel on olnud seni vaid kaks kokkulepet - mitte midagi kokku ei lepita peale selle, et enne lauast ei tõusta kui ajurünnaku idee on end ilmutanud.
«Öeldakse ju, et inspiratsioon on küll olemas, kuid ta peab leidma su töötamas,» muigas Mikita.
/nginx/o/2018/10/08/11479223t1h55f1.jpg)
Seekordsel õppeväljasõidul iseseisvasse metsa oldi taas ellu jäänud ja taibati, et neil kahel ühiselt ikka klapib uute ideede teadmatusega põimumine.
Nõnda istuti lõpuks vaikselt pehmel sammaldunud palgirondil teineteise kõrval ja lasti end kui kui külalist ümbritseval loodusel pisut kaeda.