Harilikul kõrvitsal on mitmeid teisendeid – suvikõrvits, patisson, melonkõrvits, muskaatkõrvits, ilukõrvits, suureviljaline kõrvits, käsnkõrvits ja pudelkõrvits. Meil on enam levinud harilik või suureviljaline kõrvits.
Peruu põhjaosas Moche Walleys 1.- 8. sajandini e.m.a. elanud moche tsivilisatsioon jättis maha hulgaliselt ilmekat kunstipärandit, mis iseloomustab nii elu-olu kui kultuuri. Lisaks joonistustega kaunistatud esemetele, mis kujutavad keskkonda ja ümbritsevat loodust, leidub pannoo, kus inimfiguuridel on käes... kõrvitsad. Leidub ka inimfiguuriga kõrvitspudel, mis kujutab istuvat meest, kellel on käes poolik kõrvits. Matmispaikadest on leitud pudelkõrvitsaid, mis sisaldavad muuhulgas ka kõrvitsa sisu ja kõrvitsaseemneid, ka kasutasid neid šamaanid oma riitustel.
See näitab, et kõrvits oli Ameerika mandril au sees ja on seda ka tänapäeval. Lõuna-Ameerikas elab suguharusid, kes koguvad endale talveks kõrvitsavaru. Viljad lõigatakse pooleks, kuivatatakse, seemned röstitakse. Kuivatatult kõrvitsaputru tarvitatakse järgmise saagini.
Edela-Ameerikas elavad indiaani suguharud, kes kasutavad pilliroost parvede vee peal hoidmiseks õõnestatud kõrvitsaid. Kõrvitsast on valmistatud muusikariistu - on võetud kõrvitsad ja täidetud need kivikestega, et saada kõrisevaid rütme.
Aafrikast on pärit kõrvitspudel on tuntud jooginõu paljudel eri rahvastel, seda valmistatakse pudelkõrvitsast.
Meile jõudis kõrvits Ameerikast 16. sajandil. Pole palju teada, kuidas, kasvatati teda köögiviljana ilmselt kõige enne mõisaaedades.
Alates möödunud sajandi 80ndatest meilgi laialt levima hakanud sügispüha halloween'i tunnus on Ameerikast pärit kõrvitsalatern. Selle valmistamiseks pannakse küünal õõnestatud kõrvitsasse, millesse on lõigatud nägu. See komme olevat aga pärit Iirimaalt, kus pandi ühislõkkest võetud süsi õõnestatud kaalikasse, et sedasi ühislõkke soojus koju tuua.