Hobikokk Malle Haljaste: köögiga sõbraks olude sunnil
23. oktoober 2018, 20:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrumaa hobikokk Malle Haljaste sattus kööki toimetama juba üsna varajases eas. Põhjus oli tegelikult lihtne: väikesel Mallel läks vanemaid nonde pikemate tööpäevadel korral töölt koju oodates lihtsalt kõht tühjaks.
Malle Haljaste perekond võib südamest rõõmustada – tühja kõhtu pole siin majas karta vaja – perenaise valmistatud roogadel on nii sisu kui vormi ning tihtipeale ei jõuta eelmiseid küpsetisi veel lõpunigi süüa, kui perenaisel juba uued ahjus hakkamas.
Kokkamisega tegi Malle algust juba lapsena. «Eks algul ikka olude sunnil, kui vanematel vahest tööpäevad pikaks läksid ja õhtuks oli vaja süüa teha, ja eks mul enesel läks ka pika ootamise peale kõht tühjaks,» meenutas ta.
Nende peres kasvas kolm poega ja tütar, mis nõudis Malle sõnul ka vanematelt parasjagu pingutust ja tööd. «Kõik meie pere lapsed said üsna varakult kartuli, muna ja vorsti praadimisega hakkama,» lausus ta.
Kõrbemaläinud ühepajatoit kui suurim õppetund
Malle enese esimene suurem õhtusöögi-katsetus oli tema enese hinnangul eluks ajaks meeldejääv. «Hullemini üks toit põhja kõrbeda lihtsalt ei saa. Ma olin siis 14 ja vanemad sellel päeval hilja õhtuni tööl. Emaga sai eelnevalt räägitud et valmistan ühepajatoitu, sest lihtsamat toitu ei ole ju lihtsalt võimalik teha,» jätkas Malle naerusuiselt.
«Lihtsalt tuli liha, kapsas, kartul, porgand, kaal ja sibul tükeldada, potti torgata, lisada klaas vett ning pliidile hauduma panna. Mulle oli õpetatud, et valmis on siis, kui kõik on pehme,» jutustas naine võrumaalasele omase intonatsiooniga.
«No mis seal valesti minna saab,» mõtles ta toona. «Aga vot saab küll, kui unustada ära üks lihtne asi, et läheb kõige alla ikka just selleks, et kapsas hautamise ajal põhja ei kõrbeks ning toitu ei segata potis enne kui söök on valmis.» jätkas ta elavalt.
Niisiis segas ta loomulikult kõik potis ilusasti segi. «Vett sai ka vähe ja toit kõrbes ikka korralikult põhja. Endal mul muidugi söögiisu sellel õhtul ei olnud aga vanemad sõid ja lohutasid et ei ole hullu, kindlasti jääb sulle ühepajatoidu valmistamine eluks ajaks meelde ja no jäigi,» rääkis Malle.
Nüüdseks on sellest toidust saanud Malle pere üks lemmiktoite, mida päris tihti valmistatakse ja mis kõigile meeldib.
Elu läks edasi ja Malle õppis ema kõrvalt köögikunsti kohta ikka ühte ja teist.
Teine toit, mille Malle lapsena ära õppis, oli kotletitegu, mida naise sõnul oskas vaid tema ema kõige paremini teha. Ema kõrvalt tuli ka teadmine, et ainult taisest lihast head kotletitainast ei saa.
«Nimelt vajab kotletitaigen vajab ka natuke pekki ja toorest kartulit, ning kui kõik ained on kausis koos, tuleb taigen kohevaks kloppida,» teadis Malle.
Alati olid tema ema tehtud kotletid pealt krõbedad, seest aga kohevad ja mahlased. «See kodust kaasa võetud põhiretsept on meie peres kasutuses siiani. Omalt poolt teen küll vahest ka täiendusi, ehk lisan lisaks kartulile veel porgandit või suvikõrvitsat või bataati ehk seda mida parasjagu kodus on,» rääkis Malle.
Järgmiseks etapiks Malle kokanduselus oli keskkooli lõpp. «Vahepeal oli Eesti taasiseseisvunud, kätte oli jõudnud tööpuuduse aeg, ema oli kaotanud töö ja mina pidi otsustama, mida oma eluga edasi teha,» jätkas ta.
Peale keskkooli Võru Leivakombinaati tööle
Vanematel raha tema koolitamiseks ei olnud ja nii pidi Malle noore tüdrukuna tööle minema. «Minu esimene valik oli tollane Võru Leivakombinaat, kuhu mind ka katseajaga tööle võeti. Sõnad olid karmid mis enne töölepingule allakirjutamist öeldi - töö on raske, kui hakkama ei saa, lepingut ei pikendata.»
Soov omada oma raha oli aga nii suur, et ükski töö ei olnud talle üle jõu käiv. «Minu soovi tööd teha märkas varsti üks väikesaiu tegev pagar ja tema mind ka oma õpilaseks võttis. Tema käe all õppisin selgeks pärmitaigna imelise maailma - kringlid, stritslid, kaneelisaiad ja moonisaiad,» rändas Malle ajas mängleva kergusega tagasi.
Nii sai leivakombinaadis küpsetatud paar aastat. Ema oli vahepeal uue töö leidnud ja nii hakkas ka Malle uuesti kooliminekust mõtteid mõlgutama. «Eks ema aitas sellele ka natuke kaasa, jättes ühel päeval puhtjuhuslikult lauale ajalehe artikliga, milles oli jutt tollasest Pärnu Kodumajanduskoolist ja et viimaseid päevi võetakse veel dokumente kokk - kondiiter erialale vastu,» jutustas ta.
Ega ta kaua mõelnud. Kuna järgmine päev oli vaba, korjas ta veel samal õhtul vajalikud dokumendid kokku, istus hommikul kell kuus bussi peale ning sõitis Pärnusse.
Kaks aastat kooliskäimist ja kokk - kondiitri elukutse oli edukalt omandatud. Peale kooli alustas naine tööotsinguid Pärnus. «Meeldejäävaimaks töökohaks jäi tollase maavalitsuse hoones tegutsenud kohvik, kus minu hitiks said mitte magusad saiad, vaid hoopis pärmitaigna lihapirukad,» meenutas ta edasi.
Mõtles kohvikus töötades lihapiruka täidise ise välja
«Lihatäidis sai juba mul endal töö käigus välja mõeldud,» rääkis Malle. Veel õppis ta juurde võileivatortide tegemise. «Ka need said kiiresti väga populaarseks. Samuti on lihapirukas jäänud meie pere laupäevaõhtuseks, peale-sauna-toiduks ja võileivatort pidupäevaseks valikuks,» lisas ta.
Paar aastat hiljem sündis Malle perre esiklaps. Peale tütre sündi hakkas perekond mõtlema oma elamise peale, siiani elati üürikorteris. «Aga Pärnus olid elamispinnad väga kallid ja nii tekkis mõte kolida hoopiski Võrru tagasi,» kõneles ta.
Kondiitrist sai piirivalvur
Elu tegi vahepeal omad käigud ja perre sündis veel teinegi tütar. Kokana meelepärast tööd leida Mallel ei õnnestunud. «Kuid tööd on ju vaja teha. Peale teise tütre sündi sai elus tehtud kannapööre - läksin uuesti kooli, Muraste Piirivalvekooli ja õppisin piirivalvuriks, kellena töötan veel praegugi,» ei tulnud Mallel üllatustest puudu.
Peale uue elukutse omandamist sai aga tõsise hoo sisse Malle kodukokandus, sest ega teadmised ja huvi siis selles vallas kuskile ei kadunud. «Järjest sai proovitud uusi retsepte, mõni retsept ununes, aga teisest sai jälle meile igapäevane,» jätkas ta.
Valmistoitu Malle poest ei osta, olgu tegu mistahes koduse tähtpäevaga tahes. «Külalised küsivad meile tulles tavaliselt juba uksel, et mis siis seekord uut on, ja kas seda toorjuustu kooki ikka seekord ka saab,» lausus ta muigelsui.
Nõnda tuli läbi ühe sünnipäeva Malle perre ka leivaküpsetamise traditsioon. «Minu vanema venna tütar oli ükskord kuulnud mind mainimas, et peaks ikka kätte võtma ja kodus ka proovima ise leiba küpsetada. Kuna mul oli varsti sünnipäev tulemas, oli tal kingitus kohe olemas - karbiga juuretis, leivavormid ja jahud kinkekotti ja korras,» naeris ta.
Kingitus on nüüdseks juba rohkem kui kümmekond aastat Malle pere laual olnud, juuretis karbiga külmikus igal ajal võtta, kui aga sooja leiva järgi isu tekib.
Retsept on loomulikult ajas ka erinevaid täiendusi saanud. Kord tuli Malle noorem tütar koolist ja palus tal teha sedasama krõmpsuvat leiba, mida ta koolis saanud oli.
«Eks ma siis uurisin, missugune see krõmpsuv leib on. Vastuseks sain, et noo ikka selline, mis hamba all krõmps ja krõmps teeb. Läksin siis poodi ja uurisin neid leivariiuleid, et mida see krõmpsuv leib küll sisaldada võiks – selgus, et kanepiseemneid,» kirjeldas Malle oma leivaküpsetajaks saamise lugu.
Järgmine leib küpses kodus juba kanepiseemnetega. «Pereisale jälle meeldis ükskord kuskilt laada pealt ostetud lihaleib, nii rändas järgmine ahju juba koos maitsva suitsulihaga,» jätkas ta.
Nüüdseks ostab perekond poest leiba ikka väga harva - ainult siis kui Mallel on pikad tööpäevad olnud ja kodus on leib vahepeal otsa saanud.
Nelja-aastase pesamuna kõrvalt kõrgharidust omandama
Kuus aastat tagasi sündis nende perre ka pesamunast pojake. «Lapsega kodus olles sai ikka iga päev vaaritatud, tööl käies paraku mitte. Ja kui väike poja oli neljane, läks pereema veelkord kooli. Küll kaugõppesse, aga siiski kooli ja kõrgharidust omandama,» rääkis Malle.
Kõik see eeldas, et iga paari nädala tagant oli vaja Tallinnas koolis mõned päevad kohapeal olla. Et pereisa on samuti hakkaja ning oli aegajalt üle Malle õla piilunud, et mis seal köögis ka tehakse, sai ta neil päevil kenasti toidutegemisega hakkama.
«Ja nii on kallil kaasal välja kujunenud mõned päris oma hitid. Üks neist on Seljanka supp, mida minagi hea meelega söön, teiseks toiduks on laste lemmikud hakklihaga täidetud ülepannikoogid.»
Paar viimast suve on Malle koos kaasaga avanud Võru kodukohvikute päeval oma koduköögi kohvikuna ka teistele inimestele. «Sellest menüüst leiab kõik need toidud, mis pereema läbi oma erinevate eluetappide on endaga kaasa võtnud ja elavana hoidnud,» lausus Malle, kergelt tajutava nostalgianoodiga hääles.
Toorainest eelistab Malle kindlasti eestimaist talutoodangut, mõningal määral kasvatab ka ise - tomat, kurk ja suvikõrvits tulevad suvel kindlasti oma aiast. Viimased kolm suve on pere laual väga tihedad külalised olnud erinevad suvikõrvitsa toidud. «Tundub, et need ei kao sealt esialgu kusagile!»
