Taimetark soovitab. Jumalate toit kakiploom, mis on kasulikum kui õun

Foto: Dusan Zidar / PantherMedia / Dusan Zidar/Scanpix

Käes on sügis ja poelettidele on saabunud värsked hurmaad. Vahel näevad nad välja küll veidi alaküpsenud ja tunduvad kõvad, kuid hea teada, et järelvalmivad toasoojas ja paberkotti pakituna paari päevaga.

Tuuakse nad meile kaugelt soojalt maalt ja nagu kõik lõunamaa viljad, asuvad teele toorena. Täisküps hurmaa on klaasjas, läbipaistev ja pehme, transporti ei kannata.

Palju nimesid

Hurmaa (Diospyros lotus) ehk harilik diospüür, tõlkes „jumalate toit«, kuulub samasse perekonda, kuhu kuulub ka jaapani diospüür ehk kakiploom, samuti parimat musta puitu andev eebenipuu ehk eebendiospüür. Nimetus kaki on ühine hurmaal ja kakiploomipuul. Nõukogude ajast, mil vahel lõunapoolsetest liiduvabariikidest seda eksootilist vilja meile müügiks toodi, on kasutusele jäänud nimetus hurmaa.

Nimetusi on heal lapsel aga veelgi: Iisraelist pärit seemneteta vilja nimetus on sharon, anglo-ameerika keeleruumis tuntakse persimoni. Vahel leiab nimetusi nagu jaapani aprikoos, hiina küdoonia jne. 

Hurmaa teekond Euroopasse

Hurmaa kodumaa on Aasias, Hiinas, kus eelajaloolisel ajal oli ta üheks oluliseks toiduallikaks, samuti Koreas ja Jaapanis. Hiina metsades kasvab looduslik idadiospüür, mille vilju on kirjeldatud juba aastal u 2000 eKr. Hiinast levis see puu teistesse Aasia riikidesse, erilise populaarsuse omandas Jaapanis. Seal kasvatatakse hurmaad ilu- ja viljapuuna.

Hurmaa «avastas» lääne inimese jaoks 1851. aastal Jaapani lõunarannikul Ameerika Ühendriikidest pärit admiral Perry, kes ta oma kodumaale viis. Külmade talvede tõttu selle kasvatamine Washingtonis ei õnnestunud, sobiv kliima leiti hoopis Californias, seal kasvatatakse teda tänaseni. Kogu maailma hurmaatoodangust tuleb lõviosa siiski Hiinast.

Euroopasse jõudis hurmaade kasvatamine suhteliselt hiljuti, kõigest paari sajandi eest. Alustati Prantsusmaal, hiljem lisandusid Balkani ja Kaukaasia piirkonnad. Geograafiliste kasvupiirkondade nimistusse peab lisama ka Austraalia.

Kakiploom ei ole ploom

Kuigi üks hurmaa nimedest on eesti keeles kakiploom, pole tal ploomiga midagi ühist. Tomati moodi viljad on tavaliselt 6–8-sentimeetrise läbimõõduga ja muutuvad küpsedes rohekaskollasest oranžikaks või punakaks.

Toored hurmaad on kõvad ja tanniinisisalduse tõttu mõrkjad ning süües läheb suu „paksuks» nagu sööks toomingamarju. Küpsedes lähevad viljad pehmeks ja sisu muutub läbipaistvaks (eriti hästi on see näha, kui lõigata hurmaa viiludeks), aga süüa kõlbavad nad juba ammu enne liiga pehmeks muutumist. Hurmaa on üsna õrn vili ja pehmena tuleks kohe ära tarvitada. Kvaliteetne hurmaa on ilusat erkoranži värvi.

Hurmaa on väga kasulik

Teadlased on kindlaks teinud, et hurmaa on kasulikum kui õun, seda eriti puuviljasuhkrute sisalduse tõttu. Lisaks on ta ka väga „kerge toit«, mis sisaldab vähe kaloreid. Maguisaisu ja näljatunde kustutamiseks super. Rasva sisaldab hurmaa äärmiselt vähe, seega hea dieettoit.

Hurmaas leidub väärtuslikke kiudaineid, millest organismil on alati vajaka. Hurmaa söömine aitab kaasa seedimisele, hoiab kõhu korras.

Ohtralt on hurmaas beetakaroteeni, see on aine, mida organism vajab, et nahk ja juuksed näeksid välja head, nägemist parandab oluline A-vitamiin, mille poolest hurmaa on samuti rikas. Hurmaas on ohtralt C-vitamiini ja teisi vitamiine, mis hoiavad tervena immuunsüsteemi. Puuviljasuhkrud fruktoos ja glükoos tekitavad hea tuju ja rõõmsa meele.

Hurmaas on palju mineraalaineid, näiteks rauda, mis on organismile hädavajalik, eriti veganitele. Hoiab ära aneemia tekke ja rauapuudusest tekkinud vaegused.

Asjata pole hurmaad nimetatud «jumalate toiduks» - alati on nimel ka tagapõhi.

Kuidas süüa

Kõiki puuvilju on kõige parem tarvitada toorelt. Hurmaad saab lõigata viiludeks või süüa nagu kiivit, kas kooritult või koorimata. Küpse hurmaa sisu on nagu püree, mida saab süüa lusikaga.

Puuviljad on alati kõige parem tarvitada toorelt ja värskelt. Ristipidi tükeldatud hurmaalõigud näevad väga dekoratiivsed välja, nad kaunistavad iga toiduvaagnat, eriti hästi sobib juustuga. Hurmaatükid sobivad kõikidesse puuviljasalatitesse, aga katsetada võib ka lihasalatiga. Hea kooslus on rukola, granaatõuna, aplesini, viinamarjadega, proovida tuleks erinevaid kastmeid ja leida endale meeldiv maitsenüanss.

Küpsed hurmaad sobivad igasse püreesse, smuutisse, mahlasegudesse, või niisama lusikaga süüa. Hurmaast võib valmistada ka sorbetti.

Hurmaa on igati kasulik ja tervistav vili, tasub tutvust teha!