Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875410t1h70fe.jpg)
/nginx/o/2018/11/23/11596574t1h417a.jpg)
Viimati sai Estonias tõhusamalt einestada kolmveerand sajandit tagasi. Nüüd on ajalool ring peal ning maja sõjaeelses suveõues ja hilisemas talveaias avas uksed restoran Estonia. Söögikaardil annab elegantsele õhustikule kohaselt tooni Euroopa köögi klassika, vihjeid sõdadevahelisele ajale poetatakse erimenüüdesse.
Kadunud veinikirjanik Kalev Kesküla kirjutas kord pärast Soome ajaloolase Kalervo Hovi Tallinna restoranikultuurist kõneleva raamatu «Kuld Lõvi ja Kultase ajal» lugemist, et meie päevade kõrtsilõbud on sõdadevahelise Tallinna restoranielu kõrval tühi töö ja vaimunärimine. Kui praegu on restoranid suuresti söömakohad, siis tollal oli seal lõbudevalik palju laiem ja purjus kodanluse prassimist kõvasti rohkem, tähendas ta.
Estonia söögikohti reklaamiti sageli lööklausete või värssidega. Üks neist kõlas nii: juhul kui keegi läheb mõnda teise restorani, näiteks Musta Kassi, Akvariumisse või Mon Repos’sse, siis vaid sellepärast, et Estonias ei ole enam ruumi.