Blogija Margiti remondijärg on jõudnud panipaikade planeerimiseni. See pole sugugi lihtne ülesanne, aga laheneb üsna kergesti, kui muudad mõtlemist: kas asju on üldse nii palju vaja?
Remondiblogi: nutikas nipp, mis aitas lahendada meie panipaikade vähesuse mure (3)
Ühe maja või korteri täielik ümberehitus toob endaga kaasa ühe suurepärase võimaluse: luua endale täiesti personaalsed, hästi läbimõeldud ja vajadustele vastavad panipaigad. Panipaigad on tänapäeval kinnisvara müügis üks väga oluline faktor, sest asju on inimestel mitu korda rohkem kui paar aastakümmet tagasi ning kuskil tuleb neid ju hoiustada. Aga kui võimalusi on piiramatult, siis kuidas ikkagi endale parim panipaikade süsteem luua? Mida silmas pidada? Mis on tegelikult meie probleem: kas liiga vähe ruumi või liiga palju asju?
Alustades viimasest küsimusest, siis üks minu selle aasta eesmärkidest oli (eelkõige) riiete ja jalanõude mõistlik tarbimine: vähem, kvaliteetsemat, jätkusuutlikku, eetiliselt toodetud ja eelistatult kodumaist. Ma pole kunagi armastanud šoppamist ega omanud palju asju. See elustiil sai alguse juba lapsepõlvest. Nimelt on minu ema riietuse osas ilmselt kõige radikaalsem minimalist, keda mul on au tunda. Teismelisena valmistas see mulle peavalu, kuid praegu olen ma väga tänulik, et mind juba maast madalast õpetati mõtlema asjadele eelkõige ja tihti ka ainult vajalikkuse seisukohast.
Ma küsin endalt siiani seda küsimust, mida ema mulle alati kordas: kas ma ei saa ilma selleta tõesti kuidagi hakkama? Kui vastus on, et saan küll, jätan ma asja enamasti koju toomata. Ometigi olen ka mina inimene ning aastate jooksul on ka minul kogenenud asju, mida ma enam ei kasuta. Enamasti on selle põhjuseks kulumine või katkiminemine, kuid näiteks riiete puhul ka lihtsalt suureks jäämine. Kõige paremini annab asjade üleküllus endast märku loomulikult kolides: pakid oma asju kokku, vaatad kerkivat karpide ja kottide kuhja ega saa aru, kuidas seda kõike nii palju on.
Viimase 12 kuu jooksul olen oma elus loobunud tervest hulgast mitmesugustest asjadest. Osa on rännanud jäätmejaama ümbertöötlemisele, osa Uuskasutuskeskusesse, osa sõpradele ja tuttavatele, osa naiste varjupaika. Samas on meil veel mitmeid kaste ja kotte, mida me mööbli ja hoiupaikade puudumise tõttu lahti pole pakkinud: näiteks seisavad kastides kõik küpsetamiseks vajalikud nõud, sest küpsetusahju mul ju siiani veel ei ole. Nendest kastidest tuleb aga kindlasti välja ka rohkelt kraami, mida meil enam üldse vaja ei lähe. Kui oleme kaks aastat ilma nendeta elanud, kas meil siis tegelikult on neid üldse tarvis?
Kolides olin ma üpris murelik, kuhu kõik need asjad meie uues korteris küll mahuvad, aga enam ma selle pärast praktiliselt ei muretsegi. Soovitan enne massiivsete panipaikade ja walk-in garderoobide planeerimist ja ehitamist teistelgi kuulata mõnda minimalismile pühendatud podcasti (näiteks The Minimalists Podcast), lugeda vastava temaatikaga raamatut (näiteks Konmari meetodi loojalt Marie Kondolt) või vaadata Youtube'ist mõni video (näiteks kanalilt Use Less). Tarbimisel on mõju meile endile, teistele inimestele ja kogu planeedile. Ebavajalikust loobumine on tõeliselt vabastav ning teadlik tarbimine tekitab hea tunde, et oled oma otsustega panustanud millessegi suurde ja olulisse.
Kui olin enda jaoks lahti mõtestanud, kui palju asju minu elus on tegelikult mõistlik, muutus panipaikade planeerimise peavalu hoopis huvitavamaks ülesandeks. Nii minimalstlik ma siiski pole, et planeerida täiesti lahtist garderoobi või igasuguse kapiruumi puudumist. Eesti kliima nõuab õnneks või kahjuks veidi enam esemeid, eriti kui tegeleda vabas õhus harrastatavate spordialadega. Meie kodus saab olema kolm suuremat panipaika: köök koos mõnede sahtlite ja kappidega, magamistoa garderoob ning esiku garderoob.
Köögist pole ilmselt tarvis pikemalt rääkida, sellest olen juba pikemalt kirjutanud. Köök tuleb L-kujuline ja töötasapinda on meil vaid 3,5 meetrit. Mõned üksikud sahtlid ja nurgakapp tasapinna all ning omajagu ruumi ülakappides, kokku 2,4 meetrit laiuses ja 1,2 meetrit kõrguses. Sinna peaks kõik köögitarvikud, nõud ja kuivained ära mahtuma küll. Olen küll suur sisekujunduse fänn ja tahaks hea meelega igasuguseid kauneid laudlinu, kardinaid, rätikuid, portselani ja klaasi kokku osta, aga kui ma neid kõiki kasutada ei jõua, siis pole sellel ju mingit mõtet. Väike köök aitab kindlasti nende toodete tarbimise vähendamisele kaasa.
Magamistoa garderoob on meil seina sisse ehitatud, sisud pärinevad Ikea Algot sarjast ning tellimist ootavad liuguksed. Laiust on kapil 245 cm ja kõrgust 210 cm. Tagantjärele kahetsen veidi, et me kappi 5 cm laiemat ei ehitanud: et kappi mahuks neli 60 cm laiust sektsiooni, peab kapi laius olema vähemalt 250 cm. Sel juhul oleksime saanud piirduda kahel siinil sõitvate liugustega, praegu tuleb planeerida kolm ust (sh üks peegeluks) kolmel siinil, et kõikidesse kapi osadesse oleks mugav ligipääs. Kappi peaksid mahtuma nii minu kui ka elukaaslase kõigi aastaaegade riided, v.a välisjalatsid ja paksemad üleriided.
Kapi sisu näeb välja selline:
Kapp on jaotatud peaaegu võrdselt pooleks minu ja elukaaslase vahel. Kõige ülemises riiulivahes hoiustame tekstiilist karpides hooajalisi riideid, mis käesoleval hooajal kasutusel pole. Vasakpoolne stange laiusega 60 cm (toru on kõrgusel 190 cm ja sealt saab asjad kätte nii 188 cm kui ka 168 cm pikk inimene) on elukaaslase jagu, stange all on riiulid pükstele ja jalanõudele.
Järgmises sektsioonis on terve hulk 60 cm laiuseid korvsahtleid ja üks riiul. Riiul ja ülemised kolm sahtlit on taaskord elukaaslase jagu, alumised 4 sahtlit on aga mulle. Seal hoiustame riideid, mida on mugavam voltida kui riputada: kõiksugused spordiriided (neid on meil jätkuvalt natuke liiga palju…), koduriided, kudumid ja pusad, pesu ja sokid. Konmari meetodil voltides mahutab ühte sahtlisse uskumatult palju esemeid, mis on kõik ühes kihis ilusti vaadeldavad ja lihtsalt kättesaadavad.
Järgmises sektsioonis on stange ja kaks riiulit mulle, täpselt sama loogikaga nagu elukaaslaselgi. Viimaks mahtus kappi veel üks 40 cm sektsioon, seal on paar riiulit minu kudumitele ning Ikea Alex kummut, kus hoian väiksemaid esemeid (näiteks ehteid), mõningaid ilutooteid ja muud taolist. Parema külje peale seinale plaanin tulevikus riputada oma paar käe- ja seljakotti ning vööd. Lisaks on meil kasutuses ka voodialused sahtlid voodipesu ja päevateki ning -patjade tarbeks.
Esiku garderoobi plaan on selline:
Esikusse plaanime garderoobi üleriietele (stanged) ja välisjalanõudele (alumised riiulid), sh treeningjalanõudele ja -üleriietele, mida kahel harrastussportlasel on omajagu, lisaks korvid mütsidele-sallidele-kinnastele ning ülemised riiulid mitmesugustele hooajalistele ja/või harvem kasutatavale kraamile: reisikohvrid ja -kotid, hooajalised sporditarbed (nt rulluisud, kiivrid jms), jõuluehted ja kaunistused, paar lisatekki ja -patja, külaliste voodipesu ja rätikud jmt. Kõige vasakpoolsemasse nurka tahan kunagi soetada riidekuivati, mis meil kuskile mujale mugavalt ei mahu. Usun, et esikukappi jääb ka omajagu vaba ruumi. Esiku garderoobi laiuseks plaanime ca 250–260 cm, kõrguseks 270 cm: kapp saab olema maast laeni liugustega. Esikusse on plaanis panna kahe uksega liuguksed kahel siinil, üks uks tuleb ilmselt peegelklaasiga, et anda kitsale esikule visuaalselt veidi avarust juurde.
Väiksem hoiuruum tuleb ka kontorisse: mõned riiulid ja sahtlid, kus saaksin hoida oma dokumente, printerit, pabereid ja raamatuid, mida eelkõige kodus töötamiseks vajan. Rätikud, pesuvahendeid ja kreemid mahuvad kõik meie vannitoa valamukapi nelja sahtlisse. Elutuppa tuleb üksnes madal telerikapp paari riiuliga.
Usun, et meie kolmetoalises korteris saab panipaiku olema meie kaheliikmelise pere jaoks isegi liiga palju. Kui pere peaks tulevikus kasvama, ei tohiks suurt ruumipuudust vähemalt esialgu küll tekkida. Kui tekibki, siis tuleb esmalt pilk pöörata hoopis asjade paljususele, mitte panipaikade vähesusele. Vähem on tõepoolest rohkem.