:format(webp)/nginx/o/2018/11/23/11595332t1hcced.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/01/11757957t1h71fe.jpg)
Viimastel aastatel on tavalise tatra kõrvale ilmunud ka toortatar. Millised on nende peamised erinevused ning millist võiks eelistada, selgitab FreshGO toitumisnõustaja Teele Teder.
Mis vahet on tatral ja toortatral?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toortatar on tavalise tatra veelgi tervislikum versioon. Neid eristab omavahel see, et toortatra puhul on kestad eemaldatud kuivkoorimise teel. See tähendab, et toortatart ei ole kuumutatud nii nagu tavalist tatart ning tänu sellele on säilinud rohkem kasulikke aineid.
Kiudainete sisalduse poolest tasuks eelistada toortatart, sest see sisaldab 10 grammi kiudaineid saja grammi kohta, tavaline tatar seejuures vaid 5,8 grammi. Vajad iga päev olenevalt vanusest 25- 35 grammi kiudained ja selle koguse täissaamine valmistab paljudele inimestele probleeme.
Tatar on väga hea magneesiumi allikas ja annab arvestatavas koguses mangaani, fosforit, vaske, tsinki, rauda ja pantoteenhapet. Tatras on kaks olulist flavonoidi - rutiin ja kvertsetiin. Tegemist on antioksüdantsete taimepigmentidega, mis mõjuvad võimsamalt kui C-vitamiin ja teised vitamiinid. Flavonoidid aitavad vedeldada verd ja kaitsevad lipoproteiine oksüdatsiooni eest, et neist ei moodustuks kahjulikud kolesteroolimolekulid. Tatra söömine aitab langetada kolesteroolitaset ja hoida vererõhku normaalsena. Toortatras on neid aineid aga veelgi suuremas koguses.
Üldiselt on nii toortatar kui tatar hea valik, sest sellest saadav valk on väga kõrge kvaliteediga, sisaldades kõiki kaheksat asendamatut aminohapet. Seega sobib tatar ideaalselt taimetoitlastele. Nii toor- kui tavaline tatar on hea energiaallikas neile, kes ei talu gluteeni. Glükeemilise koormuse poolest (mõju veresuhkrule) on toortatar parem valik, kuid ka tavaline tatar on hea valik.