Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

Üürimaksete sularahas kogumisel on teatud eelised (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elutuba.
Elutuba. Foto: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

Kinnisvarakäsiraamatute autor ja lektor Tõnu Toompark selgitab, millised on üüriraha sularahas kogumise eelised ja kas tasub seda teed minna või on mõistlikum eelistada ülekannet.

Üürileandjal tasub mõelda üüri sularahas kokkukogumisele, kui ta soovib üürikorteril jooksvalt silma peal hoida.  Üüri sularahas vastuvõtmine annab üürileandjale võimaluse igakuiselt vähemalt ukse vahelt oma varale pilk peale visata.

See on võimalus saada kindlustunne, et üürnik on varaga käitunud heaperemehelikult ning sellele olulisi silmnähtavaid kahjustusi tekitamata. Sularahas arveldamisel tuleb üürnikule anda raha saamise kohta kviitung.

Siiski on tänapäevasem tava raha tasumine ülekandega. See on osapoolte jaoks ka märksa lihtsam ning odavam võimalus ega nõua igakuiselt tülikat kokkusaamise aja paikapanemist. Lisaks jääb sularaha igapäevases elus järjest vähemaks, mis põhjustab ebamugavusi täpse summa leidmisel.

Üüri sularahas kogumine ei pea automaatselt tähendama selle deklareerimata jätmist. Kindlasti ei soovita üürileandjal üüritulu deklareerimata jätta. Üüritulu deklareerimine on ühest küljest eetika, moraali ja hea maksukäitumise küsimus. Teisalt võtab üürileandja endale üüritulu mitte deklareerides kaks olulist riski.

Esimene risk seondub maksuametile vahele jäämisega. Vahele jäädes tuleb tasuda maksmata jäänud tulumaks, millele lisanduvad trahv ja viivis.

Teisalt peab üürileandja arvestama, et kui tal peaks sõltumata põhjusest tekkima konflikt üürnikuga, on üürnikult käes tugevad trumbid, et võimalik lahendus enda kasuks kallutada.

Oluline on teada, et alates 2016. aastast kehtib eraisikust üürileandjale maksusoodustus. Nimelt on tavapärase 20% asemel efektiivne tulumaksumäär 16%.

Tagasi üles