/nginx/o/2016/12/07/6152039t1hdd0a.jpg)
/nginx/o/2019/03/22/11885408t1h0260.jpg)
Aeg, mil peenrad rajati vastu maapinda ja nähti siis suvi läbi kurja vaeva, et need laiali ei vajuks, on ammu möödas. Köögiviljaaiad on tundmatuseni muutunud.
Vaata siia: sellised peaksid sellest aastast olema ka sinu aia peenrad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka Eesti aedades kohtab üha rohkem tõstetud peenraid - need on kõrgete, enamasti lauast servadega peenrakastid, mida on mugav hooldada. Mõned aiaomanikud panevad peenrakastide põhja geotekstiili, et umbrohi sinna sisse ei kasvaks, aga see on enamasti üsna tarbetu liigutus: umbrohuseemned lenduvad õhus ja leiavad oma tee peenrasse nagunii.
Peenart rajada on lihtne: selle alt kaevatakse ära murukamar, kaetakse pinnas soovi korra kruusa ja liivaga ning paigaldatakse seejärel peenrakast. Kast täidetakse mullaga, sinna istutatakse või külvatakse taimed ja muud kunsti ei olegi.
/nginx/o/2019/03/22/11885475t1hfe16.jpg)
Peenrakaste sobib kasutada nii üheaastaste taimede kui ka püsikute kasvatamiseks, kuigi viimasel juhul tuleb läbi mõelda see, kuidas elavad taimed üle talve.
Väga tähtis on silmas pidada ka seda, milline saab olema peenrakasti materjal: kui kasvatad kastides toitu, ei tohiks need eraldada mulda mürgiseid aineid. Seepärast tuleks välistada kangete kemikaalidega töödeldud puit ja ka plastist lauad ei pruugi olla alati parim lahendus.
/nginx/o/2019/03/22/11885488t1hb735.jpg)
Peenrakastid paigutatakse tavaliselt teineteise suhtes loogilisse süsteemi ja nende vahele jäetakse nii palju ruumi, et liikumine ja kastide hooldamine oleks võimalikult lihtne. Käigurajad kastide vahel kaetakse enamasti kruusa või multšiga.