Munata munadepühad ehk pidu veganite moodi

Foto: Artem Bali / Pexels

Kevadpühad mööduvad eestlastel tavaliselt rohkelt mune süües. Kuid munade tarbimisega kaasnevad kanadele kannatused ja ebaõiglus, mistõttu üha rohkemad inimesed loobuvad munatööstuse toetamisest ning otsivad loomasõbralikke alternatiive. Kuidas siis tähistavad pühi veganid, kes loomset (ka mune) üldse ei tarbi?

Kanad on sõbralikud, kavalad ja uudishimulikud linnud. Nad tunnevad valu, hirmu ja ärevust. Erinevatel kanadel on erinevad isikuomadused, samamoodi nagu on erinevad isikuomadused meie lemmikutel koertel ja kassidel. Muide, kanadel on veel üks ühisomadus kassidega, nimelt ka nemad nurruvad, kui neil on mõnus olla.

Munatööstuses saab aga kanadest anonüümne mass masinaid, kelle ainus ülesanne on piisavalt toodangut tagada. Kanad on aretatud munema kuni 300 muna aastas. See on nende kehadele kurnav ja tekitab mineraalainete puudust, mis omakorda toob kaasa raskeid haigusi ja pidevaid luumurde.

Kanade elu munafarmides on piinarikas. Neil puuduvad seal liigiomased tingimused, näiteks ei saa nad siblida ega korralikult liigutada või tiibu sirutada. Ka nn vabapidamise taludes elab ühes ruumis koos sadu ja tuhandeid kanu. See aga tekitab kanadele stressi ja käitumishäireid, sest loomulikes tingimustes eelistavad nad koos elada vaid väikse grupi liigikaaslastega.

Üks hullemaid munatööstuse praktikaid on kukktibude hukkamine. Haudejaamades kooruvatest tibudest on umbes pooled emased, pooled isased. Kuna kukktibudest pole munatööstusele mingit kasu, käsitletakse neid jääkproduktidena ja nad hukatakse paaripäevastena. Selleks on kaks moodust: gaasitamine või elusalt hakkmasinasse viskamine. Ka väiketalude kanad pärinevad reeglina sellistest haudejaamadest. Ülemaailmselt tapetakse aastas sel viisil miljardeid kukktibusid.

Munata munadepühad

Uurisin eesti veganitelt, kas ja kuidas nemad siis pühi tähistavad. Ma ise ei tähistagi. Ka varem ei olnud see püha mulle kuigi oluline, aga munade värvimise komme oli lapsepõlvest siiski sisse jäänud. Veganina sain aga aru, et kui pühadel minu jaoks suuremat tähendust pole, siis pole vaja ka alternatiive otsida. Sarnaselt vastasid ka mitmed teised veganid.

Üks vastaja tõi välja, et on tänaseks loobunud perele külla minemisest ja pühade tähistamisest, sest teades munatööstuse tagamaid, tekitab iga-aastane munakuhjade nägemine talle ebamugavust ja pühaderõõm on asendunud kurbusega. Selle asemel korraldab ta pühade ajal hoopis koos teiste veganitega ühise pikniku.

Teine vastaja viitas, et talle seostuvad pühad munade asemel hoopis muu toiduga: «Mina olen alati pashat armastanud, munadepühad seostuvad mulle juba pisikesest peale pashaga. Jätkan traditsiooni ja teen tofukreemist hoopis taimse pasha. Ilmselt valmistan ka kevadiselt värvilisi roogi, näiteks tofupudru-avokaado-sibula salat ja «viineripirukad».

Kolmas vegan jätkab aga traditsiooni sellega, et toob tuppa pungadega oksad ning kaunistab need kunstmunadega.

Tundsin huvi ka selle vastu, kuidas on olukorra lahendanud lastega pered. Ühe väikse tütre ema rääkis, et korraldab erinevate pühade ajal tavaliselt aaretejahi, sest niimoodi on lapsel pikalt lõbus ning traditsiooniliste pühadetegevuste järele puudust ei tunta: «Vahel oleme võtnud seda ette väga-väga suurelt, nii et kogu kodulinn tuleb läbi käia. Lihtsamatel kordadel kaasame aga koduruumid ja majaümbruse.» Aaretena on ta kasutanud näiteks kleepse, värviraamatuid, ehteid ja maiustusi.

Seega ei jää ka veganitel pühad pidamata, kui vaid endal soovi ja fantaasiat jagub.