Igas koduaias peaks olema mingit sorti veesilm

Foto: Shutterstock

Veesilm vajab hoolt ja tähelepanu, ent kaunistab koduaeda ning vaiksel veevulinal on rahustav mõju. Lisaks ei tasu unustada, et väike veekogu võib olla ka üsna praktiline.

«Veesilm on kahtlemata pilgupüüdja ja veepeegel rõhutab ümbritsevat aiaruumi,» ütleb maastikuarhitekt Edgar Kaare. «Sellega on võimalik siduda kogu ülejäänud kompositsioon – teedevõrk, haljastus ja väikevormid, nagu terrassid ja skulptuurid,» lisab ta. Veesilm on kujunduselemendina väga mitmekesine. Näiteks pimedal ajal saab selle valguse abil hoopis teisiti ellu äratada. Kindlasti tasub mõelda, milliseid väärtusi võiks üks veesilm aias veel pakkuda. Näiteks võib seda kasutada kastmisvee otstarbel, sest teaduspärast on n-ö elus vesi kastmiseks just kõige parem.

Kui võimalik, siis soovitab Kaare veesilma planeerimisse kaasata professionaalse maastikuarhitekti, sest koostöös valmib kahtlemata parim funktsionaalne, esteetiline ja ökonoomne lõpptulemus.

«Erinevate veesilmade puhul on piiriks vaid taevas,» räägib Tiigitehnika juhatuse liige Viljo Jõela. «Aia kaunistuseks võib olla väike veega täidetud kausikene, kivihunniku otsast algav ja teises kivihunnikus lõppev oja või kaskaad, tiik koos oja ja kaskaadiga või hoopis suur ujumistiik koos purskkaevu ja erinevate valguslahendustega.»

Samas paneb ta aiapidajatele südamele, et kui veesilma ei rajata õigetel alustel, siis võib selle korras hoidmine muutuda hiljem tüütuks kohustuseks ja tulemuseks on kena rohelise veega sääsekasvatus. «Samuti tasub arvestada sellega, et tiikide või ka veesilmade (automaatse) täitmisega kaasneb alati (elektri)kulu, isegi siis, kui vesi tuleb oma (puur)kaevust,» rõhutab Jõela.

Harmoonias ümbritsevaga

«Veesilma rajamiseks on laias laastus kaks varianti,» räägib Jõela. «Esiteks, kaevata vajaliku suurusega auk õige koha peale maasse ning oodata, et loodus teeks oma töö. Teiseks, katta augu põhi tehismaterjaliga (betoon, geomembraan, savikangas vms) ning täita auk veega. Veesilma sügavus peaks olema minimaalselt üks meeter, soovitatavalt vähemalt poolteist.»

Loodusliku põhjaga tiigi eelis on Jõela ütlust mööda see, et tiik toimib enamasti  inimese sekkumiseta. Seevastu tehisliku põhjaga tiigis on võimalik loodusliku keskkonna teket ise suunata. «Tehnika abil on tiigis toimuva üle parem kontroll ning reeglina näevad sellised tiigid ka silmale ilusamad välja. Aga inimeste eelistused on erinevad,» tõdeb Jõela.

Jõela ei soovita veesilma ehitada otsese päikesevalguse kätte ega suurte puude vahetusse lähedusse, ehkki vee liigset soojenemist saab vältida, kui ehitada sügavam veesilm, ning veepinnale kogunevate puulehtede koristamiseks on olemas skimmerid ehk pinnakoorijad. Kõik see tähendab muidugi lisakulutusi ning hoolika plaanimise ja maastikuarhitekti abiga võivad need olla olemata.   

Maastikuarhitektina vaatab Kaare suurt pilti ning tõdeb, et tema arvates ei tohiks veesilma rajamisse suhtuda kui eraldiseisvasse objekti, vaid seda peaks võtma kui lahutamatut osa ümbritsevast. Peab jälgima, et veesilm oleks proportsioonis ülejäänud aiaruumiga, et säiliks piisavalt avarust ning veesilm ei takistaks liikumist või muid tegevusi aias. Kui tiiki kasutada veel kastmisvee otstarbel, siis tasub see rajada vett  vajavate alade lähedusse, nagu näiteks tarbeaed ja suuremad istutusalad. 

Eraldi teema on turvalisus. «Kui veesilma pole võimalik rajada nii, et pilk aknast seda vabalt haaraks, on see väikelastele ja ka mõnedele koduloomadele ohtlik,» selgitab Jõela. Roostevaba terasvõrguga kaetud veesilm ei paku kindlasti esteetilist vaatepilti. «Ohutus sõltub  veesilma lahendusest. Kui on kavandatud laugete kallastega ja madalam veesilm, siis on ka ohutus suurem,» täpsustab Jõela.

Pane veesilm elama

Põhimõtteliselt sobivad kodusesse aiaveekogusse kõik Eesti kliimas kasvavad veetaimed. «Kui veesilma põhi on naturaalne (savi, muld, moreen), siis peaks vältima invasiivseid taimi, sest hiljem on suuremate tiikide puhul nende levikut väga keeruline kontrollida. Tehispõhjaga tiikidesse istutatakse taimed spetsiaalsetesse pottidesse või põhjasubstraadi (kiviveeris vms) olemasolul otse sellesse,» rõhutab Jõela.

Kasvatada saab ka kalu, kuid selleks peab veesilm olema piisavalt suur. Samuti peab Jõela ütlust mööda arvestama, et kalad lisavad oma elutegevuse käigus vette kõvasti toitaineid, seega nende tarbijad, taimed, peaksid kindlasti olemas olema. Väiksemate veekogude korral peab arvestama ka kalade talvitusvõimalusega –  liiga madalad või väikesed veekogud külmuvad põhjani läbi ja kalad hukkuvad.

Koskede või purskkaevude rajamisel tuleb mõelda, mis toimub teie ümber. «Kui elate naabritest piisavalt kaugel, siis ei häiri veesulin tõenäoliselt kedagi, aga tiheda asustusega elurajoonis peab purskkaevu ööseks ilmselt välja lülitama. Seaduse järgi peab veealuste valgustite või üldse veesilmaga seotud aparaatide korral kasutama rikkevoolukaitsmega kaitstud toitesüsteemi,» toonitab Jõela.