/nginx/o/2018/10/29/11533957t1h97fc.jpg)
/nginx/o/2019/04/25/11975728t1he1d0.jpg)
Täna räägib Margit sellest, kas hele põrand on kodus ikka see kõige õigem valik.
Remondiblogi: tasub hoolega läbi mõelda, kas valge põrand on koju ikka mõistlik valik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise nädalaga saime tehtud viimased suured lammutustööd. See tõdemus iseenesest paneb juba südame sees laulma, sest kõige jubedam, mustem ja füüsiliselt raskem töö on tehtud.
Nimelt sai lahti lammutatud viimased umbes 23 ruutmeetrit põrandat ja kõik vanad kihid, sh korralik kogus mulda, sealt minema viidud. Samuti tuli seinakrohvi kihi alt välja kaunis 140-aastane tellissein. Minu pere käis meil taaskord abiks ja kahe päevaga sai nii palju üheskoos ära tehtud. Suurem mustus on korterist lõplikult väljas, aga päris tolmutamata me veel ei pääse.
/nginx/o/2019/04/25/11975802t1ha68c.jpg)
Esiteks ootab renoveerimist meie imeline tellissein: see tuleb traatharjaga krohvijääkidest puhtaks nühkida, leida kuskilt sama ajastu telliskive, et mõned katkised telliskivid välja vahetada, ja seejärel taastada kogu seina vuugid lubimördi või millegi analoogsega ning sein üle võõbata kinnistava ainega, et see edasi ei tolmaks.
/nginx/o/2019/04/25/11975803t1h019d.jpg)
Teiseks ootavad paar vaheseina veel ülesehitamist ja/või kipsi – järelikult ka pahteldamist ja lihvimist. Aga pahtlitolm on juba palju toredam tolm kui lammutustolm, sest see tähendab, et midagi hakkab valmis saama.
Kui põrand oli ära lammutatud, siis muidugi tuli ta jälle üles ehitada. Kuna selles korteri osas asus see neetud ahi, mis meil naabrile kaela kukkuda ähvardas ja kõik korteri korralikult viltu oli kiskunud, siis olid ka põrand kõige kehvemas seisus. See ruum on meil umbes neli meetrit lai, aga põrand oli viltu julgelt umbes 30 cm. Seda on nähtavalt ja tuntavalt väga palju. Vahel heidetakse meile ette, et teeme põrandate loodi saamisega mõttetut tööd, sest vanas majas ei peagi põrandad täiesti sirged olema, aga uskuge mind: nii kaldus ja vajunud põrandad teevad muud remonditööd ja kas või köögimööbli paigutamise ülikeeruliseks.
/nginx/o/2019/04/25/11975805t1h127a.jpg)
Seega sai paika pandud korralikud tugevad uued põrandalaagid ja kogu põrand soojustatud 25 cm paksuselt kivivillaga (teisel korrusel on see soojustuseks ja heliisolatsiooniks piisav). Kuna tegu on viimase põrandaga, siis tuli ära vedada põhimõtteliselt kõik elektrikaablid, mis jõuavad trepikojas olevasse kilpi põranda alt (üksikud tulevad lae pealt).
Kõige suurem tegu oli aga köögi kanalisatsiooniga, kuna praegune äravool asub täiesti ebaloogilise koha peal: korteri uksest vähem kui meetri kaugusel tellisseina vastas, seega pole seda toru eriti kuskile peita. Kanalisatsioonile uue tuulutuse mõtlemisega panime aga korralikult puusse. Kui oma ajutise köögivalamu tagasi ühendasime, saime aru, et suurema joaga vett lastes on äravool väga kehv, sest tuulutus päris igas asendis ikka ei tööta küll. Õnneks tabasime selle õigel hetkel, mõtlesime esiku osas plaani natuke ringi, et tuulutuse toru ära peita, ja saame selle järgmises etapis korda teha.
Kuna viimaks ei õnnestunud vaatamata suurele otsimisele meil üles leida ka juba üle aasta tagasi tellitud vajalikku üleminekut, et naabri köögi ventilatsiooni toru meie köögi keskelt natuke loogilisemalt õue viia, siis tuleb tellida uus üleminek ja sellega järgmisel korral edasi tegeleda. «Tänu» sellele jäi meil põranda OSB plaat viimasel paaril ruutmeetril paigaldamata, kuid üldiselt on põrand 90 protsendi ulatuses valmis ja põrandalauda ootamas.
/nginx/o/2019/04/25/11975810t1hb8fc.jpg)
Lauad tulevad aga üpris viimases järjekorras, et neid lagesid ehitades, seinu pahteldades ja värvides mitte ära mõlkida või kuidagi ära rikkuda. Olen pidanud magamistoas valmis põrandat ülima püüdlikkusega mitmes kihis katma ja kaitsma, sest seal tegime asju veidi äraspidises järjekorras, ja hea meelega jätaks selle etapi seekord vahele. Ka seinte viimase kihi värvimise ajaks põrandate ühe kihi ehituspaberiga katmine on päris tüütu töö, rääkimata mitmest kihist.
Põranda materjalide ja viimistluse valik
Magamistoa põrand valmis meil 2017. aasta septembris ehk peaaegu kaks aastat tagasi. Maas on 140 mm laiune ja 15 mm paksune saarepuidust rustik ehk oksakohtadega laud. Esialgne plaan oli see toonida valge peitsiga ja üle lakkida, kuna see oli üks soodsamaid lahendusi. Peitsimisega jõudsin umbes kolmandiku põrandani, kui sain aru, et see tulemus on laiguline ja väga jube. Seejärel polnud muud teha, kui lasta põrandal ära kuivada, et see peits siis sama targalt masinaga maha lihvida.
Seejärel tegin põhjalikku uurimistööd ja paljude soovitusel võtsin kasutusele õlivaha. Alates sellest hetkest olen ma nendesse toodetesse totaalselt armunud, kuna tulemus jääb loomulik ja kaunis ning puidu viimistlemisega sain isegi mina edukalt hakkama. Põrandal kasutasin Osmo katvat õlivaha toonis 3186, mille kandsin peale pintsliga, lasin umbes 15 minutit imenduda ja seejärel eemaldasin õlivaha jäägid mikrokiudlapiga. Pärast kuivamist sai viimaseks kihiks Osmo poolmatt värvitu õlivaha. Tulemuseks jäi kena läbikumav valkjas saarepuidust põrand.
/nginx/o/2019/04/25/11975818t1h5b5d.jpg)
Tagantjärele tark olles oleks pidanud valge õlivaha katma kas Osmo Natural Effect või Osmo 3040 valge alatooniga õlivahaga, sest värvitud õlivahad on siiski hästi kerge beežika alatooniga, mis kohati võib jätta mulje, nagu oleks põrand määrdunud. Sama soovitab ka ametlik Osmo kasutusjuhend.
Kaks aastat hiljem tuleb tõdeda, et olen enda jaoks avastanud heleda põranda puhul mitmeid plusse ja miinuseid. Alustame miinustest.
Kulumine
Laudpõrandat peetakse üldiselt peaaegu igaveseks, kuid iga mõne aasta tagant (olenevalt ruumist, kasutusaktiivsusest jmt) tuleks seda hooldusõliga üle käia või täielikult lihvida ja uuesti õlivahatada. Soovi korral saab sel moel ka täielikult muuta põranda tooni.
Mitmed need kohad, mida tuli ebaõnnestunud peitsimise tõttu lihvida, on hakanud juba vaikselt kuluma. Olen põrandat ruutsentimeetri haaval korralikult švammiga hõõrunud ja pesnud, kuid siis sain aru, et see pole mitte remondiga sisse tassitud mustus, vaid looduslik saare toon, mis osades kohtades paistab. Heleda või tumeda põranda puhul on juba kerge kulumine kindlasti palju lihtsamalt märgatav kui keskmist tooni põranda puhul.
Plaanin sel suvel magamistoa mööblist tühjaks tõsta, põranda korralikult pesta ja valge tooniga hooldusõliga üle käia. Seejärel saan teada anda, kuidas see õnnestus ja kas see mõjus kulunud kohtadele värskendavalt.
Praod
Naturaalne laudpõrand reageerib õhuniiskuse kõikumisele. Kütteperioodil lähevad laudade vahed veidi laiemaks, kuid kahanevad taaskord vähemalt mõnevõrra suurema õhuniiskusega aastaaegadel. Kuna meil on põrandal üpris õhukesed lauad, millel on oksakohad, siis ühe suurema oksa kohalt on üks laud sisse löönud ka pika mõra. Siin võis olla meie viga ka see, et magamistoas ei kasutanud me lisaks kruvidega kinnitusele OSB ja laua vahel liimi. Hoolduse käigus üritan selle pika prao heleda puidupahtliga täita, kuid selge on see, et igasugused mõrad ja lauavahed paistavad tumeda põranda pealt tunduvalt vähem välja.
Määrdumine
Selge on ka see, et heleda või valge tooniga põrand näitab väga hästi välja igasuguse määrdumise. Ilmselt saab heleda põranda ilusana hoidmine esikus ja köögis olema omaette ülesanne. Samas pole ma väga kindel, et tume põrand, mis on sama määrdunud, aga lihtsalt ei näita seda välja, oleks just palju parem variant…
Heledal põrandal on tumeda põranda ees aga paar suuremat plussi.
Tolm
Peaaegu kõik tumedate põrandatega kodude omanikud, keda ma tean, ütlevad ikka ja jälle, et tume põrand on tolmu seisukohast tunduvalt ebamugavam valik kui hele. Kõlab üpris loogiliselt: helehall tolm tumeda puidu peal võrdub tolmuimeja, mida seinakontaktist välja võtta pole mõtet. Kui lisandub heleda karvaga lemmikloom (või mitu), siis seda hullem. Tumeda karvaga lemmikloomade puhul tasub aga tumedam põrand kindlasti kaalumist.
Avarus
Heledad toonid teevad paratamatult väiksed ruumid avaramaks ja visuaalselt suuremaks. Kuna meie korteris pole üheski toas üleliigset ruumi, peame olema toonide valikul äärmiselt tähelepanelikud.
Kõiki neid tegureid arvesse võttes võiks kuldne kesktee olla keskmist tooni põrand: naturaalne tamm, saar, kuusk, mänd või mõni muu puuliik, mis on viimistletud värvitu kihiga, olgu selleks siis lakk, õli, vaha või õlivaha. Keskmiste toonide pealt ei paista tolm samuti liigselt välja, need ei muuda ruumi visuaalselt väiksemaks, kuid ei tee seda ka suuremaks, ning kulumine ja määrdumine paistavad välja pigem mõõdukalt.
Igal juhul soovitaksin enne viimistluse valikut teha/osta erinevaid näidiseid ja asi oma silmaga oma kodus üle katsetada.