Üüriäri telgitagused: kas ja kui suurt viivist võib üürnikult küsida?

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Käsiraamatu «Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?» autor ja Kinnisvarakool OÜ üürikoolituse lektor Tõnu Toompark annab nõu üüriäri teemadel.

Seaduse tasemel ei ole otseselt paika pandud, maksimaalset lubatud viivise suurust, mida üks lepingu pool teiselt võib küsida. Küll võib isik, kellelt nõutakse ebamõistlikult suure viivise tasumist, nõuda viivise vähendamist. Viivise vähendamise nõudmine käib kohtu kaudu.

Viivise vähendamist saab nõuda siiski eeldusel, et viivist ei ole tasutud. Kui viivis on juba tasutud, ei saa selle vähendamist enam nõuda.

See tähendab, et ei ole väga mõtekas lepingusse kirjutada hirmuäratavaid viivisemäärasid, mis üürniku ära peletavad ja mis päris kindlasti maksmata jäävad. Tõenäoliselt ei ole siiski enamuse üürilepingute juures viivise punkt see, mille juures liiga pikalt peatutakse ja mille üle liiga palju läbi räägitakse.

Samas peaks viivis olema nii suur, et see motiveeriks lepingupooli oma kohustusi täitma ja kohustuste täitmisega mitte viivitama.

Üürileandja jaoks tuleks läbi mõelda, kas näiteks 0,1 protsendiline viivis on see, mis paneb üürniku õigeaegselt üüri tasuma? 500-eurose üürihinna puhul on 0,1 protsenti päevas 0,50 eurot päevas. See tõenäoliselt ei ole summa, mis üürniku arveid tähtaegselt tasuma paneb. Ja olgem ausad – viivise arvele lisamine on pigem erand kui reegel.