Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

Menuka tomatikasvatusmeetodiga käib kaasas üks väga tülikas vähetuntud miinuspool

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Shutterstock

Viimastel aastatel näib üha kasvavat inimeste soov loobuda traditsioonilisest köögiviljakasvatusest ja katsetada uusi meetodeid, kuid nii mõnelgi neist on oma tugevaid miinuseid.

Nii on inimesed massiliselt hakanud loobuma peenrakastidest kasvuhoones. Selle asemel plaaditakse kogu kasvuhoone põrand ja istutatakse näiteks tomatitaimed parimal juhul pottidesse, aga vahel ka otse mullakottidesse. See pole just väga hea mõte, vahendab The Spruce. 

Miks nii? Sest kotti või potti istutatud tomatitaimel pole lootustki oma juuri kusagile sügavale ajada. Taime juurestik jääb üsna hapraks ja taim võib tänu sellele olla oluliselt nõrgema vastupidavusega kui tema klassikalisse põhjata peenrakasti istutatud sugulane.

Potimajandus õigustab end vaid rõdul või aknalaual. Kasvuhoones tasuks taimed ikka otse mulda istutada.
Potimajandus õigustab end vaid rõdul või aknalaual. Kasvuhoones tasuks taimed ikka otse mulda istutada. Foto: Shutterstock

Ka tähendab potti või mullakotti istutatud tomatitaim seda, et inimene muutub terveks suveks oma kasvuhoone orjaks: sellise istutusega pole variantigi kastmisse pikemaid pause jätta. Kui otse mulda istutatud tomat ajab napima kastmise korral oma juured üha sügavamale ja saab vee ise kätte, siis kotis või potis kasvaval taimel alternatiivid puuduvad. 

Poti- ja kotimajandus on kasvuhoones kahtlemata silmale ilus vaadata, aga enne selle lahenduse kasuks otsustamist tasub hoolega läbi mõelda, kui suure osa oma suvest sa tegelikult soovid kasvuhoone teenindamisele pühendada.

Tagasi üles