Ümbruskond lõhnas isuäratavalt, kutsuvalt, veidi idamaiselt, meenutab Salmen Šois esimesi jalutuskäike Tel Avivi kitsastel tänavatel raamatus «Juudi köök». Just sealsetelt tänavatelt ja turgudelt saigi alguse mehe südamesoov kirjut Lähis-Ida ja juudi kööki ise lähemalt tundma õppida ning teistele õpetada.
Kokk ja kokanduskoolitaja kirjeldab, kuidas ta põikas Vahemere kaldale Šlomo Lahati promenaadile kõndides kord kohvikusse, siis jälle uudistas mõnd väikest söögikohta või toiduputkat. Ühes võttis šavarmat ja väikese kõrvitsa suurustest granaatõuntest värskelt pressitud mahla, teises tellis salatikuhilaga falafele. Põhiliselt need kolm annavadki Tel Avivi tänavatoidule näo ja maitse – mahlapresside kolksatused saadavad teid igal sammul ja peale granaatõunamahla, heebrea keeles mits rimonim'i võib proovida magusatest Jaffa apelsinidest mahla. Šavarma on kuulus Lähis-Ida toit, mis meenutab burgerit, ainult et kotletti asendavad küpsetatud kana-, kalkuni- või lambaliharibad ja kuklipoolikute asemel on pita. Lihakõrvaseks kuhjatakse pita vahele terve maitsete pillerkaar: granaatõunaseemnete ja avokaadoga Iisraeli salatit, tahiinikastet, kanget žugi. See rohelisest tšillist, küüslaugust, vürtsköömnetest, koriandrist ja sidrunimahlast kaste on kohustuslik igas falafeliputkas, samuti pruugitakse žugi polentapallide ja hulga teiste roogade kõrvale maitset lisama. Ürdised ja vürtsikad kikerhernepallid falafelid on Tel Avivis samuti säravad tähed ja täiesti korraliku eine eest. Enamasti süüakse neid pitaga, kuid falafele sobib kasta ka kikerhernestest dipikastmesse hummusesse, mis on Eestiski päris populaarne. «Mõlemad on maitsvad, lihtsad, pealegi odavad,» kiidab Šois ja julgustab eriti viimast kodus ise valmistama.
/nginx/o/2019/05/17/12173686t1h064b.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1875410t1h70fe.jpg)