Võileivahullud viikingid

Hubasus ehk hygge on taanlaste jaoks väga oluline, hygge ei pea olema midagi peent. Piisab kaunilt kaetud lauast, põllulilledest vaasis ja küünaldest. Foto: Erik Tikan

Taanlaste võileivaarmastus on nii suur, et kui aastate eest olla kaalutud, kas hakata lastele lasteaias ja koolis sooja toitu pakkuma, vallandas see korraliku pahameele.

Mis mõttes sooja toitu! Meie vanaemad, meie emad kasvasid üles lõuna ajal võileibu süües ja nüüd järsku on lastele sooja toitu vaja! Nii algabki hommik Taani peredes võileibade tegemisega ja kui peres on kolm last, nagu seal maal kombeks, siis tuleb neid teha üksjagu.

«Smørrebrød'i (Taani võileib) ostetakse küll, aga seda ei sööda enam nii palju kui varem,» rääkis Kopenhaageni äärelinna Glostrupi kaubanduskeskuses kohvikut pidav Recep Sarii. Hommikul kenitlevad kohviku vitriinis kümned küllusliku kattega võileivad. Pärast pisukest mõtlemist pakub mees, et müüb päevas 60–70 võileiba, ja nagu paljudes teisteski söögikohtades, on tema kohviku päevapakkumine kaks võileiba ja väike õlu või karastusjook. Kõige rohkem ostetakse heeringa ja kartuliga, aga ka krevetivõileibu. Ja kunded on põhiliselt keskealised.

«Ma ütlen oma mehele, et ta hakkab vist keskikka jõudma,» naerab Taani saadik Kristina Miskowiak Beckvard, kes Arterit saatkonnas võõrustas, Glostrupi kohvikupidaja arvamust kuuldes. Saadiku kinnitusel hakkab smørrebrød'i populaarsus Taanis tegelikult kasvama ja seda suuresti tänu tippkokk Claus Meyerile, kes on üks põhjala köögi liikumise loojaid ja veab Taani toidumaailmas tagasi traditsioonilise köögi juurde liikumist. Arterile sel lõunasöögil pakutud võileibade retseptid pärinevadki Claus Meyeri piibli mõõtu kokaraamatust.

«Meile meeldib säästa raha, oleme selles suhtes pisut hollandlaste moodi,» põhjendas Miskowiak Beckvard taanlaste suurt armastust võileibade vastu. Oma võileivakarbiga minnakse tööle, kooli, aga ka muuseumisse. Igas muuseumis on kohviku kõrval teine sama suur, kui mitte suurem saal kaasavõetud võileibade söömiseks.

«Meie pere tegi seda ka, sest muidu me poleks saanud endale kõike neid reise lubada. Mu isa oli arst ja ema meditsiiniõde, nende palga juures oleks see olnud võimatu,» rääkis saadik. Pealegi saab kodus tehtud võileibade puhul kindel olla, et need on tehtud just selle pasteediga, mis lapsele kõige enam maitseb. Saadiku sõnul oli oma moonakotiga väljas käimine nende peres nii tavaline, et kui vahel harva osteti lastele pitsaviil või friikartuleid, oli see suur pidupäev.

Kuigi taanlastel on kümneid võileivaretsepte, ei pea saadiku sõnul neist kinni pidama. «Sa võid süüa, mida tahad, aga kui pole tehtud rukkileivast, pole see õige smørrebrød,» kinnitas ta. Kuigi Eesti poeriiulitel on rukkileibu väljas rohkem kui meetri jagu, seda päris õiget, jämedalt purustatud rukkiteradega leiba meie mail ikkagi ei müüda, ja sellest tekkis suur probleem, kui Eestisse tulid mullu missioonile Taani sõdurid. «200 meest ja naist ei saa pool aastat hakkama ilma õige rukkileivata, aga õnneks leiti koostöös briti kokaga lahendus,» mainis saadik. Nii sai ka sõdureid külastanud prints Joakim Eestis ikka õiget smørrebrød'i. Saadik tunnistab, et tema meelest sobivad Taani võileibade tegemiseks ka Eesti leivad, kuid ta kaasal on teine arvamus. Nii toovad nad kodumaal käies kaasa purustatud rukkiteri, et leib oleks õige Taani mekiga.