Mida esimesel ülemaalisel üldlaulupeol Tartus 150 aastat tagasi söödi? Niisugust suurt supi ühissöömist, nagu mäletatakse ennesõja- ja nõukogudeaegse Eesti laulupidudelt või tuntakse praegu, siis veel igatahes polnud.
Laulupidude menüü 150 aastat: leivamärss, laulupeosupp ja kilomeeter vorsti
«Küllap enamik tuli peole oma leivakotiga,» lausub tollast eluolu uurinud Eesti Rahva Muuseumi teadur Anu Kannike. 1869. aastal tuldi Tartusse laulupeole hobuvankritega ja isegi jalgsi, nii et kaugemal rahval pidi toidumoona jätkuma õige mitmeks söögikorraks – juba peoletulek ise võis kesta päevi. Kuigi täpset teadmist, mida laulupeolised sõid ja jõid, ei ole dokumentidest lugeda, tõenäoliselt suured supikatlad peoplatsil tol korral veel ei auranud ja peol suppi ei söödud.
Paljus määras Kannikese sõnul esimese laulupeo 878 laulja ja pillimängija (muide, tollaste moraalinormide järgi esinesid nii esimesel kui ka teisel laulupeol vaid mehed) leivakoti sisu piduliste päritolu: nood olid lihtsad talumehed või kohalikud kooliõpetajad, kes ei olnud väga jõukal järjel. Liiati olid peo- ning sellele eelnenud aasta ikalduse ja näljahäda aeg, kui leivavilja nappis. Nii polnud paljudel kodust kaasa võtta ka puhast rukkileiba, leivatainasse segati aganaid või küpsetatigi leib ainult neist. Samuti oli tol ajal levinud komme panna leiba sammalt, sõnajalgu, tõrusid.