Prantsuse köögi eripärad: «vaese mehe kaaviari» kohe omaks ei võetudki, arvates, et see põhjustab hullust

Foto: Aaron Chown / PA Wire/PA Images/Scanpix

Jutt tuleb baklažaanist, sellest ilusa välimusega viljast, millega eestlane väga sinasõber üldiselt ei ole. Solanum melongena (ladina k), munataim ehk pommu – nii nimetatakse seda maavitsalist taime eesti keeles. Liigiliselt kuulub ta samasse taimeperekonda, kuhu kuuluvad tomat ja kartul. Inglise keeles on ta eggplant, prantslastele aubergeine. Maailma eri paigus tuntakse vilja veel ka nimedega  berenjena, brinjal, melanzana, garden egg, egg apple, patlican, Guinea squash.

Taim arvatakse olevat kasvanud Aasias juba neli tuhat aastat tagasi. Indiast asus ta rändama läbi Hiina, Aafrika, Balkanimaade, Lähis-Ida ja Vahemeremaade, kodunedes kõikjal, eriti idamaades. Euroopasse jõudis araablaste vahendusel, kuid kohe omaks ei võetud, arvati, et tekitab hullust. Kuid õnneks sellest valeuskumusest saadi kiiresti üle ja edasi, kuhu iganes ta jõudis, seal kogus ka eriviisil valmistamise retsepte.

Nii kirjeldatakse teda kui tüüpilist juudi, tüüpilist bulgaaria ja tüüpilist kreeka või itaalia oma, ning ilmselt on ta tüüpiline veel tosinale erinevale rahvusköögile. Tõepoolest, baklažaani valmistamiseks on võimalusi kümneid kui mitte sadu. Ja retsepte leidub samuti sadu, neist on koostatud isegi raamatuid.