/nginx/o/2018/10/29/11533957t1h97fc.jpg)
/nginx/o/2019/08/01/12426219t1h84df.jpg)
Seekord kirjutab blogija Margit, kuidas lõpuks ometi sai valmis ruum, mille valmimist on ligi kolm aastat oodatud.
Remondiblogi: rabamise alla pandud suvepuhkus tasus end lõpuks võimsalt ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juulikuus jõudis viimaks kätte meie kauaoodatud puhkus. Õigemini «puhkus», sest suvine puhkus on viimased kolm suve tähendanud remonti ja ehitamist. Peame juba suuri plaane, kuidas järgmisel aastal lõpuks päriselt puhkame. Aga enne tuleb see korter koduks ehitada ja just sellega me juulis kaks nädalat järjest ilma ühegi puhkepäevata tegelesimegi. Tehtud sai nii palju, et hakkan ilma pikema jututa kohe pihta.
Alustuseks rentis elukaaslane haagise ja veetis terve päeva puitmaterjali üle Eesti kokku ostes ja koju vedades. Viljandimaalt ettevõttest Fraxinus tuli meie ülejäänud korteri põrandalaud. Materjaliks saar, oksavaba natuurlaud laiusega 140 mm ja paksusega 15 mm. Fraxinuses on lauad alati meeldivalt pikad, mitte mingid 40-sentimeetrised lühikesed jupid. Puumarketist tõime neljameetrised laelauad elutoale ja kontorile, samuti kõik puitmaterjali sauna tarbeks.
Esimese suurema tööna võtsime käsile kontori ja elutoa laed. Mõni aeg tagasi tahtsime kõik laed korraga ära teha, aga logistiliselt on selline «kõik-korraga» tegemine meil väga keeruline, sest asju – palju kaste köögitarvete, elutoa ja kontori asjadega, meie vähest mööblit ja tervet kapitäit tööriistu –, aga ka ehitusmaterjali ennast pole meil ju kuskile enam nii väga panna. Trepikoda pole just lõpmatu ruum ja kuuris põranda- ning laelaudu hoida ei saa, ilma et need paari päevaga kõveraks kuivaks. Seega tuli lage jupikaupa tegema hakata. Sama saatus ootab põrandat, kuigi sellega on veel keerulisemad lood...
Lagedes oli kõik laudade panekuks juba mitu kuud tagasi ette valmistatud. Minu töö oli lauad esimese kihi õlivahaga maas ära viimistleda. See oli omaette ooper, sest kuidas sa viimistled 3,9 meetri laiuses toas laudu, mis on 3,9 meetrit pikad? Selleks mõtlesime välja konstruktsiooni, et lauad asetada kaldpinnale, et nad tuppa ära mahuksid. Kuna Osmo tahab vähemalt 12 tundi kuivada, siis pidi laudu veel mitmes jaos värvima.
/nginx/o/2019/08/01/12426222t1h37d3.jpg)
Pikkade laelaudade paigaldamine on töö, mida üksinda praktiliselt teha ei saagi. Ronisime vist kolm päeva kahe redeli otsas. Käed said laudade üleval hoidmisest ja kokkulöömisest korraliku trenni. Lisaks tegime juba paigalduse ajal ära ka augud süvistatud valgustite paigaldamiseks. Viimaks oli minu ülesanne teine kiht õlivaha lae all peale pintseldada. Loomulikult pidid ilmad lae all ronides olema kuumad. Täielik saun ühesõnaga.
Teise suure tööna võtsime kätte sauna. Aga sellest räägin ma eraldi postituses järgmisel korral.
Kolmas suurem projekt oli kontor. Et asju vähemaks saada, tuleb toad valmis ehitada, et oleks asju kuskile panna. Loogiline, eksole? Seega võtsime nõuks kontor valmis teha. Õigemini nii valmis, et saaks mööbli sisse tuua. Ust ja liistusid paigaldada jõuab ka edaspidi.
/nginx/o/2019/08/01/12426224t1h5856.jpg)
Kui lagi paigas oli, tegime algust põrandaga. Minul oli üldiselt «puhkuse» ajal kaks ülesannet: võõbata ja assisteerida. Seega tuli jälle pintsel ja lapp kätte võtta ning kontori jagu põrandalauda valge õlivahaga ära viimistleda. Kasutasin tooni 3186, mille kandsin pintsliga õhukeselt peale, lasin umbes 10 minutit imenduda ja pühkisin üleliigse lapiga maha. Pärast 24 tundi kuivamist sai elukaaslane asuda põrandat paigaldama, mis päevaga ka maha sai. Seekord otsustasime kasutada lisaks kruvidele ka spetsiaalselt laudpõranda liimi, kuna seda tegelikult soovitab ka Fraxinuse paigaldusjuhis. Liimiks valisime Kiilto FlexSilan veevaba liimi. Esialgu oli mäkerdamist palju, aga usun, et teistes tubades läheb juba libedamalt.
/nginx/o/2019/08/01/12426230t1h527c.jpg)
Pärast paigaldust puhastasin põranda korralikult tolmust ja kandsin madala karvaga veluurrulliga peale kihi Osmo õlivaha toonis Natural. Natural Effect õlivaha on sobilik valgetele põrandatele, kuna tegu on läbipaistva, ent kerge valkja pigmendiga tootega. Tavaline läbipaistev õlivaha (Farblos) on siiski kergelt pruunikas-kollaka tooniga ja võib valgel põrandal kollakalt kumama jääda. Seda näitas ka minu kogemus magamistoa põranda viimistlusel. Natural õlivahaga valge tooni peal olen aga 100 protsenti rahul.
Kui põrand oli 24 tundi kuivada saanud, katsime ta kohe kinni, et teha kontoris ära viimased värvimistööd. Seinad said teise kihi valget värvi, elukaaslase ehitatud puidust akna sisepõsk tuli ära värvida ning võõpasin valge ahjuvärviga üle ka krohvitud ahju, kuna see oli saanud peale paar tumedat kriipsu, mis enam maha ei tulnud. Puhkuse viimasel päeval jõudsime paika panna ka mõned elektripistikud. Valgustust kahjuks paigaldada ei saanud, sest meie valitud valget värvi dimmerdatavad süvistatud valgustid polnud veel poodi kohale jõudnud.
Et kontorisse päriselt sisse kolida, oli meil puudu natuke mööblit, mida käisime ühel reedel Riia Ikeast toomas. Ostsime väiksema Ivar sarja riiuli kontorisse ja suurema versiooni trepikotta, et need neetud remondiasjad kuskile paremini ja funktsionaalsemalt ära mahutada. Kahjuks kõiki riiuliplaate laos saadaval ei olnud, seega osad toob elukaaslane Soomest paari nädala jooksul järele. Kontori riiuli viimistlesin antiiktamme ja musta õlivahaga pärast puhkuse lõppu.
/nginx/o/2019/08/01/12426232t1hd4f2.jpg)
Samuti tõime Ikeast esikusse ära Algot sarja kapisisu, mille kohe kokku panime. Saime päris suure hunniku asju sinna ära mahutatud: remonditandrilt mitmed kastid vähemaks ja meie magamistoast suure riidestange ja reisikohvrid lõpuks minema viia. Magamistuba on lõpuks vaba esiku ja kontori kraamist, mis tegelikult sinna ei kuulu. Silm kohe puhkab!
/nginx/o/2019/08/01/12426234t1h1d1c.jpg)
/nginx/o/2019/08/01/12426235t1hba20.jpg)
/nginx/o/2019/08/01/12426242t1h79ef.jpg)
Kontoris pole küll valgustust, liiste ja ust, aga kuna natuke elektrit juba on, siis kolisin mööbli ja kogu oma kontori kraamiga juba sisse ära. Jälle kastide hunnik vähenes ja asjad said omale kohale. Üle 2,5 aasta saan kodukontorit teha normaalsetes tingimustes. Kaua sa istud seal köögilaua taga taburetil või lösutad läpakaga voodis, eksole. Kontor on veel natuke poolik ja vajab sättimist ning pisut dekoreerimist, kuid laua ja riiulite osaga olen nii rahul. Laua panime lõpuks vastu seina, mitte tagaseinaga akna poole, sest nii näeb tuba lihtsalt kümme korda parem välja ja jätab tuppa rohkem ruumi liikumiseks. Eriti rahul olen riiulitega seinal: kandurid on Ikeast, riiuliplaadiks on männiliimpuit suuruses 18x300x2000 mm, mille ise õlivahaga viimistlesin.
/nginx/o/2019/08/01/12426243t1hcdae.jpg)
/nginx/o/2019/08/01/12426247t1h1172.jpg)
/nginx/o/2019/08/01/12426250t1hfe7f.jpg)
/nginx/o/2019/08/01/12426253t1h3c93.jpg)
/nginx/o/2019/08/01/12426269t1hb740.jpg)
/nginx/o/2019/08/01/12426270t1hb9fc.jpg)
/nginx/o/2019/08/01/12426271t1hc9be.jpg)
Lisaks tegime mitmeid väiksemaid töid, mis lõpetamist ootasid. Samal ajal kui mina kontori ja elutoa ukselehte viimaste värvikihtidega katsin, tegeles elukaaslane meie esiku seina krohvimisega. Viimati jäi ajapuuduse tõttu seal esimene kiht pooleli, see tuli lõpetada, lasta mitu päeva kuivada ja seejärel alustada teise ehk viimase kihi pealekandmisega. See tuli saada ilusaks ja siledaks. Varsti saab ehk selle seina värvimisega peale hakata, kui on kindel, et viimane kiht on korralikult kuivanud.
Ustega lõppes asi nii, et tehnoruumi ukse saime ilusti korda ja ette – elukaaslane muidugi ei ole ikka veel rahul ja tahab veel midagi seal muutma hakata –, aga kontori ust me veel ette panna ei saanud. Nimelt avastasime pärast seda, kui uks oli täiesti valmis, et vanad hingede augud ukselehes olid vales servas ja kumbki meist polnud seda kunagi märganud. Meie uks nimelt peaks avanema elutoa, mitte niigi imepisikese kontori poole. Seega millalgi tuleb ette võtta selle vea parandus. Jube tüütu, kui sellised asjad juhtuvad.
Elukaaslane võttis nende kahe nädala jooksul ette viimased pahtliparandused. Saime jälle korralikult terve elamise täis tolmutada. Avatud planeeringu puudus: remondi ajal ei saa isegi ust kinni tõmmata, et tolm vähem leviks. Nüüd on vist pahtlitolmuga ühel pool? Vist. Ma loodan.
Mis jäi tegemata? Need asjad, mida me ise teha ei saa. Kolmefaasiline elekter ootab elektriku taga, sest kahjuks suvi tundub olema kõigil nii kiire aeg, et meie juurde sel korral ei jõutud. Enne kui kaablite osas pole kõik paigas ja uue arvesti asukoht ette valmistatud, ei saa ma Elektrileviga asju edasi ajada.
Teine suurem asi on ventilatsioon, sest samamoodi ei ole ventilatsioonimees meie juurde jõudnud ja ausalt öeldes olen ma väsinud tühja ootamast. Hakkasime mujalt pakkumisi otsima, et asi siiski edasi liikuda saaks. Ei välista, et ventilatsiooniga venitame kuni Tartus toimuva ehitusmessini, et sealt hoopis mõni hea hinnaga messipakkumine leida.
Augustis on meil (õigemini elukaaslasel, sest mina olen tööl) vaid napp nädal, millega tahaks kontori lõpuni valmis saada. Liistud ja uksed ootavad paigaldamist, minu asi on ainult loota, et liistud vahepeal muutliku ilmaga kõveraks tõmbuda ei jõuaks. Elekter ja valgustus oleks samuti tore paika saada, eeldusel, et viimaks valgustid kätte saame. Ehk saaks ka teiste tubade põrandalauaga algust teha, kui selleks aega jääb. Eks näis!