Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

Taimetark saadab metsa: just see peaks olema eestlase toidulaual aastaringi, korjama peab aga just praegu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Shutterstock

Mustikas, ladina k Vaccinium (mari) myrtillus (väike mirt) – selle nime all tutvustas teda esimesena kirjasõnas Vana-Rooma kirjanik Vergilius I sajandil eKr – on meie metsade kingitus, lisaks suurepärasele maitsele ka väga kasulik. Praegu on just mustikate korjamise aeg, sellepärast tasub meenutada, miks peaksime mustikat sööma.

Kas teate, et Lääne-Ameerika rannikualade ja Kanada põlisrahvad pidasid mustikast sedavõrd lugu, et juba 1619 ilmunud väljaandes on öeldud suure avastatud mustika-ala kohta: «Ilma nendeta oleksime võinud surnuks nälgida.»

Kanada indiaanlaste hõim, keda kutsuti pikajuukselisteks, kuivatas mustikaid suurtes kogustes, «et oleks midagi süüa sellisel talvel, kui kõik muud toiduvarud on otsa saanud». Kuivatatud mustikaid ja vaarikaid lisati leivataignasse, tehti pätsid ja küpsetati kuumade süte all. Mustikatel on ka palju tervistavaid omadusi, mis aitasid loodusrahvastel ellu jääda. Ka eestlased tunnevad ja armastavad mustikat väga ammusest ajast, eeskätt kui kõhurohtu. Korjati mitte ainult marju, vaid ka lehti ja varsi, mida peeti tugevaks diabeedi ravimiks.

Märksõnad

Tagasi üles