Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

Kihiline ja külluslik nädalalõpuroog: kreeklaste moussaka

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kolm kihti: kõige alumises on õhukesed kartuli-, baklaźaani- ja suvikõrvitsaviilud, keskel tomatine hakklihasegu ja kõige peal valge kaste.
Kolm kihti: kõige alumises on õhukesed kartuli-, baklaźaani- ja suvikõrvitsaviilud, keskel tomatine hakklihasegu ja kõige peal valge kaste. Foto: Sander Ilvest

«Kuigi köök näeb pärast kreekapärase kihilise vormiroa moussaka valmistamist välja selline, nagu oleks sealt tornaado üle käinud, on tulemus seda väärt,» kinnitab hobikokk Anu Laan ja ärgitab seda rammusmahlakat toitu pühapäevalõunaks järele proovima.

Kreeklaste tummine vormiroog moussaka (kreeka keeles moussakás), kus baklažaanid küpsevad kihiti tomati-hakklihasegu ja võise-jahuse bešamellkastmega, on suvelõpetuseks, kui äsja valminud köögiviljad käepärast, ideaalne nädalalõpuroog. «Kaneel ja muskaatpähkel annavad sellele iseäranis hõrgu ning iseloomuliku maitse,» tähendab muu hulgas väikest restorani pidanud ja varem ka Arteri retseptinurga püsiautorina üles astunud hobikokk Anu Laan. Kui ta muidu ei kuulu sugugi nende hulka, kes armastaks soolases toidus magusat, nagu näiteks ananass pitsa peal, siis selles vormiroas kõlab õunakoogist tuttav kaneel ka tema arvates kõigega mõnusalt kokku.

Teda pani moussaka’st vaimustuma hiljutine ringsõit purjejahil mööda Kreeka saari, mille väikeste sadamalinnakeste söögikohtades sai seda külluslikku toitu lisaks grillitud kaheksajalgadele ja frititud kalmaaridele tihtipeale maitsta. Kord toodi see lauda toekate tükkidena, mis olid mitmekäigulise lõuna- või õhtusöögi eest, siis jälle pakuti rooga väiksemates portsjonivormides, mis andsid välja eelroa mõõdu. Mõnikord oli see ka külmaks ampsuks, kuid enamasti ikka ahjusoe ja toitev kõhutäis, mille kõrvale pruugiti punaveini. Kuid ka mõnd meelepärast valget või roosat veinirüübet ei keelanud enesele tahtmise korral seal keegi.

Tagasi üles