Tuba soojaks! Küttekolle peab vastama kodu soojavajadusele

Ahjud, kaminad ja pliidid üksteisest ehituse mõttes kuigi palju ei erinegi. Foto: Shutterstock

Küttekolde ehitusel, olgu selleks pliit, ahi või kamin, peab silmas pidama kasutaja vajadusi, soove ning asukohast ja eluruumidest tingitud võimalusi. Kahe silma vahele ei tohi jätta tuleohutusnõudeid ja eksperdihinnangut, et rajatav küttekolle kodule ja selle elanikele tulevikus kahju ei teeks. 

Pottsepp Stanislav Mihkels (Ahjudpliidid OÜ) räägib, et enne kütteseadme planeerimist tuleb selgeks teha, kui suur on köetava hoone energiavajadus. See sõltub hoone suurusest ja soojapidavusest. Siit edasi saab arvutada, kui palju soojuse kilovatte peab ahi, pliit või kamin andma.

Järgmine tähtis samm planeerida ja ehitada küttesüsteem tuleohutuna. Mihkels möönab, et kütteseadmete ehitamiseks kehtivad seadused ja standardid, millest peab kindlasti kinni pidama. Et küttekolle oma koju paigaldada, tuleb ehitusluba taotleda. Ahjuvana OÜ juhatuse liikme Ahti Eelmäe sõnul saab loa ainult siis, kui küttekeha, olgu see enda või asjatundja ehitatud, vastab kõigile standarditele ja normidele. «Tavakodanikul on üsna keeruline nendes orienteeruda ja kui on valesti ehitatud, tuleb ümber ehitada,» ütleb ta.

Ahjud, kaminad ja pliidid üksteisest ehituse mõttes kuigi palju ei erinegi. Välimuselt erinevatel küttekolletel on mõndagi ühist. «Vahet pole, kas puud põlevad kaminas, pliidis või ahjus, tagatud peab olema normaalne tõmme, korralik kasutegur ja tuleohutus,» teab Mihkels.

Kamin pole pelgalt iluasi

Kaminaid, mida koju ehitada, on Mihkelsi sõnul kahte tüüpi. Ühed on klassikalised, avatud koldega, mis annavad sooja ainult põlevate puude kiirgusest. Neil kiirgub soojus koldest välja, samal ajal kui toast tõmmatakse suures koguses toasooja õhku korstnasse, et puud põleda saaksid. 

«Seda tüüpi kamin sobib pigem miljöö loomiseks, mitte kütmiseks,» täpsustab Mihkels. Teist laadi on aga tehases malmist valmistatud kaminad, mille kolle on suletud uksega. Soojus levib ruumi kamina korpuse ja klaasukse kaudu. «Nende kaminate põlemisprotsess on viidud selliseks, et kasutegur jääb 75–80 protsendi kanti. Need annavad sooja paraku seni, kuni tuli koldes põleb,» märgib Mihkels. Kui aga soetada koju kaminasüdamik, mille ümber ehitada soojust salvestavast materjalist kest, soemüür või kasutada suitsutoru salvestavaid rõngaid, siis tekib ka soojussalvestus. 

Paraku ei ole selline lahendus kuigi võrreldav ahju võimega soojust salvestada. «Malmkamin on väga hea lahendus suvekodusse, kus tahetakse vahel ka sügisel ja talvel viibida. Tuli alla ja tuba on varsti soe,» sõnab Mihkels.

Pliit loob kodutunnet

Kaminast märksa pikem samm edasi on Mihkelsi sõnul soemüüriga pliit. «See hakkab kiiresti sooja eraldama ja samas salvestab sooja soemüüri kuni 12 tunniks. See mõistagi sõltub maja soojapidavusest,» märgib ta. Soovi korral on võimalus soemüüri ka mitte kütta. 

Puuküttel töötav pliit on universaalne kütteseade, millega saab praadida, keeta, ahjus küpsetada ja kõigele lisaks ka tuba soojaks teha. Puupliidi suur pluss on see, et tule süttimisel hakkab pliit kohe ruumi sooja eraldama.

Paljud kiidavad puupliidi ja soemüüri mõnusat kodusust taevani ning kinnitavad, et puupliidil tehtud toit on parema maitsega kui elektripliidil valminu.

«Kahjuks aga määravad puupliidi olemasolu või puudumise mitte niivõrd meeldimine, kuivõrd tingimused. On kodusid, kus puupliit ongi ainuvõimalik tulekolle,» tõdeb kaminaid, ahjusid, pliite ja saunakeriseid müüva osaühingu Rändrüütel HP juhataja Hannes Puu, kelle sõnul on puupliit hakanud ka kodukujunduses taas pead tõstma. Enne kui aga päris uue pliidi soetamine või ehitamine päevakorda võtta, soovitab ta olemasolevale vanale väikese uuenduskuuri teha.

«Näiteks võib kunagise Tartu valutehase malmraamis pliidi plekkuksed vahetada läbipaistvate vastu. Ka pliidi praeahjule võib panna kuumakindlast klaasist malmraamis ukse. Keeduplaatidega pliidiraud on vastupidavam, sest kuumenemisel on paisumisruum suurem. Samas võib pliidi ribiplaadile kasvõi kümme potti korraga peale panna,» selgitab ta.

Ahi kui sisekujunduselement

«Ahjul on esmatähtis selle soojusmahtuvus, mis on otseses seoses ahju kaaluga. Mida raskem, seda rohkem aega kulub selle kütmiseks,» räägib Puu.

«Mida kergem on ahi, seda kiiremini kütab ruumi soojaks ja seda kiiremini ka jahtub. Kütmise eesmärgil sobivad tuppa nii ligi 24 tundi soojust kiirgav tavaline ahi kui ka kaminahi,» lisab ta.

Ahju tellima hakates tuleb seega leida oma vajadustele sobivaim ahju tüüp ja õige ahju suurus. Kui ahju on vaja suvilatüüpi majja, kus tuld tehakse harva, sobib paremini kerge ahi või kaminahi. Kui aga ahi on maja põhikütteallikas, on tähtis võimalikult pikk salvestusaeg.

Ahjudel on Mihkelsi sõnul kolme tüüpi koldeid: umbkolle, restkolle ja pilukolle. Umbkolle on see, kus põlemisõhk antakse koldesse koldeukse kaudu. Restkoldes antakse põlemiseks õhk alt, kolde põhjas oleva resti kaudu, koldeuks on suletud. Pilukoldes (suletud koldeuks) tuleb õhk kolde seinte vahelistest piludest ja lisaks kolde ukse eest. 

Viimast koldetüüpi peetakse kõige efektiivsemaks, kuna põlevad puud saavad õhku neljast küljest. «Selles põlevad puugaasid kõige efektiivsemalt, seda saab võrrelda lõkke põlemisega õues, kus on sarnane õhu juurdepääs,» selgitab Mihkels. Pilukolle säästab umbkoldega võrreldes 10–15 protsenti kütust. 

Ahjude ehitusviise on tema sõnul kaks: klassikaline ja õhkvahega. «Isiklikult soovitan õhkvahega ahju. Sellel on sisu ja väliskest teineteisest eraldatud,» annab Mihkels nõu.

Õhkvahega ahju eelis on nimelt see, et ahju sisu saab vabalt paisuda ega pressi välisvoodrit, nii on mõrade ja pragude teke põhimõtteliselt välistatud. Teine õhkvahega ahju pluss: ahju sisu ja kesta vahel olev kuum õhk tsirkuleerib ning soojendab ahju ühtlaselt soojaks. 

Oluline küsimus on ka see, kust võtta põlemiseks õhk. Vanemates elamistes käib see ikka toa kaudu. Kui aga võimalik, tuleks õhk võtta õuest toru kaudu, mis ühendatakse kütteseadme külge. Toru ei jää nähtavale, sest see tuuakse põranda alt ja isoleeritakse, et mitte jahutada eluruume.

«Mõte on selles, et üks kilogramm puitu vajab põlemiseks umbes 10 kuupmeetrit õhku, kui võtta see toast, siis lasete toas oleva sooja õhu kolde kaudu korstnasse,» selgitab Mihkels. Selline teguviis on eelmisel kütmisel tekkinud toasooja raiskamine. Uute majade ehitamisel kehtib suisa nõue, et põlemiseks vajalik õhk võetakse õuest, vastasel juhul ei saa maja suure säästlikkuse energiamärgist.

Ohutus ennekõike

Tuleohutuse küsimustes võib ahjumeister Alan Ahvena sõnul küttesüsteemi planeerimisel ja ehitamisel kaasa rääkida ainult antud valdkonna spetsialist. «Peamine on ikkagi kütteseadme kaugus põlevast materjalist,» leiab ta. Mihkels nõustub, lisades, et ahi, pliit ja kamin peavad olema ehitatud nii, et nende kuumus ei süütaks põlevmaterjalist hoonekonstruktsioone. 

«Nõuded on kirjas Eesti Standardikeskuse küttesüsteemide tuleohutuse standardis ja selle järgi ma ka ehitan,» kinnitab ta. Kogu ohutuskujade info läheb tema sõnutsi kirja kütteseadmepassi, millest koduomanikud on kohustatud juhinduma. Nõuetest ja piirangutest hoolimata kipuvad aga paljud tuleohtu alahindama. «Näiteks kuivatatakse niiskeid puid pliidi peal, küttekolde esine on paberit ja muud pahna täis, korstna tõmbe kiirendamiseks põletatakse paberit korstnas,» loetleb ta.