/nginx/o/2019/10/18/12666482t1h5e6b.jpg)
Ilusamaid ja punasemaid marju praegu looduses rohkem ei leidugi kui lodjapuul (lad k Viburnum opulus). Eestis ei ole ta väga levinud toidu- ja ravimtaimena, pigem on oldud üsnagi umbusklikud, arvatakse, et marjad on mürgised. Nii on rahvapärastes nimetusteski tunda tõrjuvat hoiakut: näiteks nimetus hullukoeramari. Muidu viitab rahvakeelsete nimetuste hulk siiski pigem kasutamisele ja tarvitamisele, aga ka taime ilule: leivamarja, pitsipuu, õitspuu, loidapipuu.
Kuid toorena marju süüa igal juhul ei tasu, kuna need sisaldavad mürgist ainet nimega viburniin, seda leidub ka lehtedes ja koores. Kuid mürgisus ja kibe maitse kaob, kui marju külmutada või kuumutada.
Lodjapuu tervistavaid omadusi on ammustest aegadest kõrgelt hinnanud venelased, valgevenelased, grusiinid ja teisedki rahvad, tunti ja osati kasutada taime kõiki osi. Tänagi veel võib turult leida mõne lodjapuumarjadega kaubitseja, kes oskab ka tarka nõu anda, kui küsida. Venemaal on laul: «Kalinka, kalinka...» ja kuulsust kogunud on ka vene film «Punetab lodjapuu». Kalina tähendab lodjapuud, tuntud ka vene muinasjuttudest. Gruusias olevat lodjapuumari hinnatum kui viinamari.
Aga mis taimega siis ikkagi tegemist on?
Lodjapuu on tegelikult põõsas, mis kasvab looduses ja millest on aretatud ka kultuursemaid sorte, mida armastavad linnud, kes seemneid ka laiali kannavad, nii et vahel «tekib» põõsas mõnda aeda ootamatult. Liike on tal palju, meil kasvab umbes viis-kuus sorti, sealhulgas iluaia sordid nagu näiteks lumepalliks kutsutav põõsas, mis vilju ei kanna.
Lodjapuu haljastustaimena on vastupidav ja vähenõudlik, linnas kasvav lodjapuu talub kannatlikult heitgaase ja saastet (neid marju küll mitte süüa!). On aretatud ka suuremate ja mahlasemate marjadega sorte. Kuid looduses ei maksa segamini ajada tillukeste punaste marjadega punase leedriga, kui ikka on kahtlus, millega tegu, siis ära korja! Lodjapuu lehed meenutavad natuke vahtralehti, õied on õitsemise ajal imeilusad, neid võib samuti teeks korjata. Mõnel pool peeti õitsvat lodjapuuoksakest puhtuse ja õnne sümboliks.
Valminud marjad on erepunased, küpseks saavad septembri lõpus ja kaunistavad aeda ka veel lume all, kui linnud ei ole jaole jõudnud. Nii et esimesed külmad teevad ta maitseomadused hoopiski paremaks. Parim korjeaeg on oktoobri alguses.
Lodjapuu on tuntud ravimtaim, millest kasutatakse kogu taime – õisi korjatakse õitsemise ajal, neist saab valmistada teed. Koorest, võsudest ja lehtedest oskavad teadjad keeta ravivaid keeduseid. Koort lõigatakse mahlajooksu ajal.
Marjades leidub eriti rohkesti C-vitamiini ja invertsuhkrut (fruktoosi ja glükoosi segu), lisaks orgaanilisi happeid, parkaineid, pektiinaineid, karotiini, fütontsiide, eeterikku õli, viburniini, bioaktiivseid aineid jpm. Erkpunased lodjapuumarjad on hea konservant, neist saab ka looduslikku toiduvärvi. Koores leidub vaikaineid, K-vitamiini, karotiini, mõruainet viburniini, fütontsiide jm.
Hea mari
Lodjapuu marjadest võite valmistada moosi nagu teistestki marjadest. Kindlasti tuleb seemned eemaldada, just seemned on mõrud. Selleks tuleks suruda marjad enne keetmist või siis vees keedetud mass läbi sõela. Suhkrut lisada pigem rohkem, kuna marjad on suhteliselt tugeva maitsega. Saab teha mahla ja marmelaadi, keetes kauem. Lodjapuu on väga hea konservant, teda võib lisada teistele moosidele näiteks «kaaneks», moosid säilivad väga hästi.
Lodjapuu annab väga ilusa värvi. Ta sobib lisamiseks teistele moosimarjadele, ainult lodjapuu marjadest tehtud hoidised võivad mitte meeldida, aga kui kord proovitud ja meeldima hakanud, ongi uus moosimari leitud.
Lodjapuu mahl (suhkruga) on väga meeldiv. Säilib hästi, sobib morsi valmistamiseks, kokteiliks, lisandiks magustoitudele. Mahlast valmistataksegi toiduvärvi.
Rahvameditsiinis on lodjapuu õitest ja võsudest ning koorest valmistatud teed ja marjade mahla tarvitatud:
Tähelepanu! Suurendab ravimite toimet (ettevaatust need, kes tarvitavad ravimeid, kindlasti konsulteerida arstiga!).
Üldiselt tervistavad omadused:
Rahvameditsiini praktika on näidanud, et eriti efektiivselt toimib lodjapuu koos meega (isegi sellist meesegu nimetatakse imerohuks), sh väga raskete haiguste ja isegi vähi puhul.
Kaasaegses meditsiinis kasutatakse lodjapuumarju meega külmetuse, köha, bronhiidi, maksa- ja sapipõie haiguste puhul, südametegevuse stimuleerimiseks.
Kasutamise piirangud
Lodjapuust tehtud ravimeid tuleb kasutada perioodiliselt, näiteks kahe nädala jooksul ja teha vahe üks nädal, et organism saaks vahepeal välja viia üleliigsed ained, millised võivad hakata mõjuma toksiliselt või ladestuma sooladena. Marjade suurtes doosides kasutamine võib tekitada iiveldust või oksendamist. Mitte kasutada preparaate lodjapuust väga madala vererõhu, suure vere hüübimise, raseduse ajal.
Soovitav mitte tarvitada pidevalt marju üle 100 g päevas, et organismi ei saabuks mõni mikroelement üle vajaliku päevase normi (vt raamatust V. ja L. Mihkesoo «Toome oma tervise tagasi»).
Kasutamine kosmeetikas
Lodjapuu head omadused on eriti tõhusad kosmeetikas. Ta puhastab ja silub, noorendab, toniseerib, pingutab nahka, taastab naharakke ja annab nahale elastsuse. Ennetab kortsude tekkimist, vähendab ebapuhtust ja arme, kaotab pruunid laigud.
Mõju on tuntav, kui teha nahale 2-4 nädalat järjest maski värsketest (või sügavkülmast võetud) marjadega. Hoida maski näol 20-30 minutit. Taime marjadest, koorest, lehtedest ja õitest võib valmistada toniseerivat näovett, marjamahlast mähiseid.
Juuste tugevdamiseks võib teha seemnete tõmmist, seda hõõruda peanahasse enne pesemist. Juustele mõjub hästi, kui neid loputada üks kord nädalas lodjapuu õite (lehtede, noorte võrsete) tõmmisega.