Puust ja punaseks: kuidas võidelda niiskuskahjustustega vanas majas?
Sügistalvine vihmaperiood on kindlasti see aeg, mil tasuks tähelepanelikumalt üle vaadata oma valdustes olev maja pilguga, et ega ülemäärane niiskus majale liiga ei tee.
Tähelepanu all on kõikvõimalikud lekked ja läbijooksud, kohad, kus maja on otseses kontaktis veega. Liigniiskusest tekkinud kahjustused – puitosade mädanikud, hallitusseened, puidukahjurid, vundamendi vajumised võivad olla vanale majale liigseks koormaks ning tekitavad hiljem ka omanikule tõsist peavalu ja muret. Seega kõige lihtsam ja odavam viis, kuidas võidelda niiskuskahjustusega, on selle ärahoidmine.
Kõige tähtsamad on katus ja vundament
Võimalike niiskuskahjustuste vältimiseks tuleks kõigepealt üle vaadata hoone katus. Selle korrasolek on hoone püsimise seisukohalt esmatähtis. Kui katus laseb läbi, on maja konstruktsioonid kiired hävinema. Vanade majade katusekatted võivad olla vanad nagu maja isegi, seetõttu on eriti oluline jälgida, et katus oleks terve ja vihmakindel. Kõige kriitilisemad on tavaliselt katuse liitekohad, katusehari, korstnaümbrus, neelukohad, mis kipuvad lagunema ja vihmavett läbi laskma. Üsna tihti tuleb vanade majade katustel ette ka televisiooniantenne, mille liiga avatud paigaldamiskohad on samuti sage põhjus, miks vesi katusest läbi tilgub. Läbijooksu kahtluse korral tuleb ronida pööningule ja vaadata üle katuse olukord just seestpoolt. Kui puit on muutunud laiguliseks, osaliselt tumedaks või on koguni kaetud valge seeneniidistikuga, on see juba selge märk niiskuskahjustusest.
Sama tähtsad kui katus on hoone püsimise seisukohalt ka vundament. Vanade hoonete puhul on üsna tavaline, et ümbritsev maapind on aega jooksul tõusnud ja vundamendi või sokli osa poolenisti endasse matnud. Sellisel juhul tuleb asuda kaevetöid tegema, et maja ümbritsev pinnas madalamaks saaks. Samuti tuleb jälgida, et vihmaveed ja lumesulamisveed saaksid hoonest eemale juhitud, selleks võiks maapinna kalle olla hoonest eemale 15 cm ulatuses kolme meetri raadiuses. Liigne pinnasevesi tekitab vundamendile ja soklile külmakahjustusi, külmakerkeid, niiskus tungi siseruumidesse ja maja võib hakata vajuma. Esimesed märgid vundamendi niiskuskahjustustest on kivide vahele tekkinud praod ja mördi lagunemine. Vundamendi või sokli peal peab olema kindlasti ka horisontaalne hüdroisolatsioon, et altpoolt tulev niiskus ei pääseks hoone ülemistesse puitosadesse ega hakkaks kahjustama maja seinu. Hüdroisolatsiooniks sobib sellisel juhul hästi näiteks veetihe bituumenist rullmaterjal. Maja fassaadist ettepoole ulatuva sokli korral peab soklit katma puidust või plekist korralikult paigaldatud kaldega soklilaud,
Tuulutusavad ei ole selleks, et need sulgeda
Tihti tuleb vanade majade puhul ette, et tuulutusavad vundamendis on suletud või täis topitud lootuses, et nõnda on põrandaalune soojem. Võibolla väike kasu sellest soojapidavuses ongi, kuid kahju, mis tuulutusavade sulgemisega tekib, on märksa suurem. Niiskus, mis koguneb põranda alla, ei saa sealt enam välja ning üsna pea on platsis puitulagundavad hallitus- ja mädanikseened. Tulemuseks on läbimädanenud põrand. Et seda aga ei juhtuks on vanade majade puhul eriti oluline olemasolevate tuulutusavade toimimine – kõik vanade majade sõbrad kindlasti juba teavadki, et tuulutusavad peavad olema avatud vähemalt varakevadest sügiseni, talveks võib need sulgeda, et vähendada soojakadu ja kaitsta hoonet näriliste eest. Sama ei kehti aga juba korralikult soojustatud põrandate puhul, siinkohal on parem hoida tuulutusavad lahti aastaringselt.
Vihmaveetoru ei ole lihtsalt iluasi
Niiskuskahjustuste tekke seisukohalt oluline faktor, mis sageli kahe silma vahele jäetakse, on vihmaveetorude olemasolu ja korrashoid. Vihmaveetorud ei ole iluasjad maja küljes, neil on oma funktsioon ja selleks on vihmavee ära juhtmine maja juurest. Sageli vanadel majadel vihmaveerennid üldse puuduvad, siis tuleks korraldada vihmavee äravool katuselt ja majast tervikuna. Vihmaveerennid ja -torud peavad olema tühjad ja mitte sammaldunud. Kindlasti tuleb jälgida, et alles on ka vihmaveetoru ots, mis suunab vee majast eemale. Puuduliku vihmaveerenni ja vihmaveetoru korral on üsna tõenäoline, et taevast allatulev vihmavesi kahjustab maja fassaadi ja soklit ning tekitab pikapeale mädanikke ning seenkahjustusi.
Eesmärgiga fassaadikaunistused
Maja fassaaadil olevad kaunid puitehisdetailid ja nikerdused, saelõikelised aknapiirded omavad lisaks esteetilisele naudingule ka kindlat otstarvet – juhtida vihmavee teekonda majast eemale. Ka vanade fassaadilaudade profiili ja veenina otstarve on lisaks silmailule võimaldada vihmaveel paremini maha voolata. Selle peale võiks kindlasti mõelda enne, kui kõrvaldada vanalt hoonelt ehisdetailid või asuda vana profileeritud voodrilauda asendama uue ja siledaga.
Need kaunid jäälilled
Pärandehituse meister Heiki Mürgi sõnul on klassikaline näide vana maja niiskusprobleemidest ka see kui akende peale ilmuvad talvel jääkristallid. Tavaliselt juhtub see siis, kui ette pannakse topeltaknad ja õhutihedaks, et külma tuppa ei pääseks, tehakse just välimine aken. Ehitusfüüsikaliselt otsib soe õhk aga teed just väljapoole ning kahe akna vahele pidama jäädes seob soe õhk niiskust ning tekivadki imelised jäälilled. Jäälilled aga kipuvad sulama ning allavoolav vesi maandub aknalual, tekitab seal püsiva niiskuse ning seentele ja puidukahjuritele on sobiv pinnas loodud. Pideva niiskuse tõttu saavad kahjustada nii aknalaud kui ka aknaümbrus. Olukord nõuab hiljem juba aknalengide proteesimist või aknaümbruse väljavahetamist.
Heiki Mürk tõdeb, et niiskuskahjustused on kerged tulema eriti siis, kui muutub hoone funktsioon ja vanast elumajast saab suvemaja. Maja on silma alt ära ja tihti omanik ei näegi, mis hoonega talveperioodil toimub. Tavaliselt jääb siis ära ka regulaarne talvine kütmine, mis aga tõstab kohe hoone üldist niiskustaset ning peagi on kohal erinevad puidukahjurid.
Artikli koostamisel on kasutatud ka Joosep Metslangi koostatud «Vana maamaja käsiraamatut» ning raamatut «Hoonete biokahjustused», autorid Urmo Konsa ja Kalle Pilt.