Kui Liimocki talu peremehed ligi kolm aastat tagasi asusid vanu taluhooneid taastama, ootas neid ees lõputuna paistev tööpõld.
Umbes 20 aastat tühjana seisnud talukompleksis oli võimust võtnud võsa, aja jooksul oli uhkest eestiaegsest näidistalust alles jäänud lagunev rehemaja ja kõrvalhoonete asukohti tähistasid varisevad maakivimüürid.
«Mitte ühelgi abihoonel ei olnud katust, vaid ainult lagunenud müürid, kõik nõgestesse kasvanud, trööstitu vaatepilt,» meenutab talu tänane perenaine Tiia. Tiia abikaasa Andre esivanematele kuulunud talu käidi ikka aeg-ajalt vaatamas, kuid varem ei olnud sellist mõtet, et võtaks ette ja teeks ära.
«Tahtsin osta Lõuna-Eestisse vana lauda, selle taastada ja pakkuda Airbnb teenust või luua restorani. Abikaasa Andre ütles, et mul selline siinsamas olemas ja palju lähemal. Selleks hetkeks olid tekkinud ka rahalised võimalused ning pigem soovisime raha investeerida ajaloolise talukompleksi päästmisse kui paigutada lihtsalt panka protsenti teenima.»
Nõukogude aeg ja bürokraatia
Ajaloolise nimega Limoka talu maad eraldati Anija mõisa maadest praeguse omaniku Andre esivanematele ostulepingu järgselt aastal 1843. Talu olnud eesti ajal näidistalu – Andre vanaisa Jakob ja vanaema Hermine olid karjakasvatajad ja põlluharijad. Talus kasvatati hollandi friisi ehk eesti holsteini tõulehmi, mis olid tuntud suure piimaanni poolest.
Omal ajal oli majapidamises 15 lüpsilehma ja noorveisekari, lisaks veel hobused, sead ja lambadki. Suure karja tarbeks valmis 1939. aastal mahukas maakivist laut. Üks hollandi friisi tõulehm nimega Max vaatab vastu ka perekonna vanast fotoalbumist. Vanaisa Jakobi ajal kasvas talukompleks jõudsalt, järgnes aga nõukaaeg, mingi ime läbi pääseti küll küüditamisest, kuid võõrandatud talu ei olnud enam see. Lõpuks müüdi talu äragi, kuni erastamise käigus õnnestus Andrel rublade eest kõik tagasi osta.