GALERII ⟩ Eesti pere lõputuna paistnud tööpõllust: hea tunne on, et vanad hooned päästetud said

Kui Liimocki talu peremehed ligi kolm aastat tagasi asusid vanu taluhooneid taastama, ootas neid ees lõputuna paistev tööpõld.

Umbes 20 aastat tühjana seisnud talukompleksis oli võimust võtnud võsa, aja jooksul oli uhkest eestiaegsest näidistalust alles jäänud lagunev rehemaja ja kõrvalhoonete asukohti tähistasid varisevad maakivimüürid.

«Mitte ühelgi abihoonel ei olnud katust, vaid ainult lagunenud müürid, kõik nõgestesse kasvanud, trööstitu vaatepilt,» meenutab talu tänane perenaine Tiia. Tiia abikaasa Andre esivanematele kuulunud talu käidi ikka aeg-ajalt vaatamas, kuid varem ei olnud sellist mõtet, et võtaks ette ja teeks ära.

«Tahtsin osta Lõuna-Eestisse vana lauda, selle taastada ja pakkuda Airbnb teenust või luua restorani. Abikaasa Andre ütles, et mul selline siinsamas olemas ja palju lähemal. Selleks hetkeks olid tekkinud ka rahalised võimalused ning pigem soovisime raha investeerida ajaloolise talukompleksi päästmisse kui paigutada lihtsalt panka protsenti teenima.»

Nõukogude aeg ja bürokraatia

Ajaloolise nimega Limoka talu maad eraldati Anija mõisa maadest praeguse omaniku Andre esivanematele ostulepingu järgselt aastal 1843. Talu olnud eesti ajal näidistalu – Andre vanaisa Jakob ja vanaema Hermine olid karjakasvatajad ja põlluharijad. Talus kasvatati hollandi friisi ehk eesti holsteini tõulehmi, mis olid tuntud suure piimaanni poolest.

Omal ajal oli majapidamises 15 lüpsilehma ja noorveisekari, lisaks veel hobused, sead ja lambadki. Suure karja tarbeks valmis 1939. aastal mahukas maakivist laut. Üks hollandi friisi tõulehm nimega Max vaatab vastu ka perekonna vanast fotoalbumist. Vanaisa Jakobi ajal kasvas talukompleks jõudsalt, järgnes aga nõukaaeg, mingi ime läbi pääseti küll küüditamisest, kuid võõrandatud talu ei olnud enam see. Lõpuks müüdi talu äragi, kuni erastamise käigus õnnestus Andrel rublade eest kõik tagasi osta.

«Otsustasime, et meil ei ole aega ega vaimset ressurssi, et kirjutada taotlusi ja maadelda bürokraatiaga. Hakkasime lihtsalt otsast pihta,» ütles Tiia. Esialgne plaan oli lihtne – taastada lihtsalt müürid, et need edasi ei laguneks. «Siis tuli teine plaan, panna katus ka peale ja nii ta läkski.» Praegu on taastatud kõik hooned – rehielamu tüüpi peamaja, tallihoone, laut, kivikelder, ainult aidahoone on aegade jooksul minema veetud.

Uues kuues vana

Vana rehemaja ja eluase, mille ehitusaeg on 1840, renoveeriti kaasaegses võtmes. Säilinud on vana maja mahud, kuid väljanägemine on moodsam.

«Maja oli lihtsalt niivõrd läbi,» nentis Tiia. Nüüd on endises eluhoones võimalus pidada pop-up-restorani, välja on ehitatud köök ja saal, mis mahutab kuni 50 inimest.

«Ära tuli lõhkuda vana reheahi, mida lihtsalt ei olnud võimalik taastada. Asemele lasime laduda pliidi-pitsaahju.» Tiia sõnul võikski ideaalis tulevase restorani toit valmida just puupliidil.

Peamaja teisel korrusel ootab korter virtinat ja rehemaja teises tiivas on valmis 150 ruutmeetrine rehealune erinevate sündmuste tähistamiseks.

Ajalooline dokument, millele sai renoveerimistöid alustades toetuda, oli mõisaaegne asendiplaan aastast 1864, mille järgi oli 1924. aastal joonestatud uuem plaan. Säilinud on ka mõned vanad fotod. Endise tallihoone, suure laudahoone ja rehealuse maakivist müürid renoveerinud Eesti Kivi OÜ meistrid ei olnud Tiia sõnul nii mastaapseid kivimüüre talukompleksis enne näinud. Paksude maakivist seintega tallihoonesse on praeguseks rajatud kaks külaliskorterit, mõlemad mahutavad kuuese seltskonna. Külaliskorterid on ehitatud läbi kahe korruse – allkorrusel ootab puhkajaid suur avar elutuba koos kööginurga ja kaminaga, teisel korrusel on kaks magamistuba ning lisaks kõrgem trepiga magamisplatvorm katuse all. Suuremas korteris on saun ja väiksemas vannitamise võimalus.

Noppeid Skandinaaviast ja Inglismaalt

Kogu kompleksi sisekujunduse on paika pannud Tiia maitseeelistused, milleks on segu maalähedasest, skandinaavialikust ja inglise maamaja stiilidest. Põhitoonid hoonetes on hall ja antratsiit, segatuna puidutoonidega. Põrandad on küttega ja moodsast betoonist. Pehmust interjöörides on loodud vaipade, pehme mööbli ja diivanipatjadega, eksponeeritud on vana palkseina.

«Eesmärk ei olnud taastada seda, milline siin kõik oli. Aga me taaskasutasime vanu materjale nii palju kui võimalik. Näiteks laudamaja ja rehealuse aampalgid lasime puhastada ja töömehed ehitasid nendest minu jooniste järgi voodid külaliskorteritesse.»

Mõlemas korteris kaunistavad seinu kunstnik Sirje Rumpi seinamaalingud, mis tehtud vanade fotode järgi. Ühelt maalilt vaatab vastu seesama hollandi friisi tõulehm Max koos vana peremehe Jakobi ja teenijanna Dagmariga. Teises korteris on seinale jäädvustatud tänane peremees Andre lapsena. Kahe foto järgi on korterid endale ka nimed saanud – väiksem on Andre ja suurem kannab nime Jakob.

Kui küsida Tiialt, et mis oli kõige raskem, siis aus vastus on, et kogu aeg oli raske. «Neid töötunde ei ole võimalik kokku lugeda, mis selle taastamiseks on kulunud.» Andre on veetnud füüsiliselt palju aega objektil, Tiia on visionäär, ideede generaator ja kavandite looja. «Sisekujundus on tehtud minu jooniste ja suusõnaliste juhiste järgi.»

Haljastustööde peal oli eraldi meeskond sealtsamast Anijast. Samuti jagub Tiial ainult kiidusõnu kõigile Saareko Majad OÜ ehitusmeestele, kes aitasid vana talu uuesti üles ehitada.

«Meie jaoks on Liimokal emotsionaalne väärtus. Hea tunne on, et vanad hooned said päästetud,» ütles Tiia.

Nüüd kui Liimocki talukompleks on valmis, saab seda ka välja üürida. Suvekuudel proovivad Tiia ja Andre ka ise restorani käima lükata, samuti ollakse valmis pidudeks, pulmadeks ja miks mitte ka teatrielamuste pakkumiseks vanas laudahoones. «Sest kõigest 40 minutit Tallinnast ja juba oledki keset avarust ja loodust, endistel Anija mõisamaadel, eemal linnakärast ja mürast,» lausus Tiia.