Aastaid tagasi kirjutasin artikli, kus esitasin kümme müüti majavammist. Kaheteistkümne aastaga, mille jooksul olen külastanud veel mitu tuhat hoonet, on täienenud minu teadmised majavammi arengu kohta. Muutunud on ka müüdid, mis erinevates kommentaariumides levivad, seletab hoonete biokahjustuste spetsialist Kalle Pilt.
Kuna sotsiaalmeedia on selle ajaga teinud peadpööritava arengu, siis on arvajate ja info levitajate hulk oluliselt suurenenud ning nagu ütleb väga vana mõttekild «nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi». Kahjuks võib sotsiaalmeedias umbes 90 protsenti informatsioonist liigitada müraks, mis ei põhine uuringutel ega kogemustel. Selline informatsioon on eksitav ja kohati isegi kahjulik.
Müüt 1: kui hoones on seen, on see kindlasti majavamm
Hoonetes areneb umbes 80 erinevat liiki puitu lagundavat seent ning lisaks sadu hallitusseente liike. Hallitusseened on oma olemuselt mikroseened, mida näeb vaid kolooniate tekkides. Neid kolooniad nimetatakse ka hallituseks. Hallitusseened ei lagunda puitu ega pole ohtlikud hoone kandekonstruktsioonidele. Nad vaid muudavad materjalide välimust. Puitu lagundavad seened, millest 98 protsenti on pruunmädanikku tekitavad seened, lagundavad puitu ning hoone puidust kandekonstruktsioonid kaotavad oma tugevuse ja võivad puruneda. Majavamm on üks kiireima arenguga puitu lagundav seen, mis levib lisaks puidule ka mööda teisi materjale. Kuid toitub majavamm vaid puidust. Majavamm tekitab pruumädanikku. Enamasti areneb majavamm keldris, esimese korruse põrandas ja seina alaosas. Kõrgemal, näiteks katuse all, nagu üks autor oma artiklis mainis, esineb majavammi haruharva ja väga konkreetsete tingimuste korral.
Soovitus: kui leiate hoonest seenkahjustuse, konsulteerige kohe spetsialistiga ning võimalusel määrake seene liik ja levikupiirid. Sageli pole tegemist majavammiga.
Müüt 2: kui kasutada traditsioonilisi ehitusvõtteid, pole majavammi arengut karta vaja