«Tihti kurdetakse, et linaõlivärv kuivab kaua. Seda ei saa aga miinuseks nimetada, sest hoonet restaureerides on värvimine tegelikult ainult üks osa töödest ehk teisisõnu, samal ajal kui linaõlivärv kuivab, saab teha teisi töid, nt saame ette valmistada järgmist seina või vahetada palki, see on ainult töödeplaneerimise küsimus,» sõnab Ahman.
Vanasti segati linaõlivärv kokku vastavalt värvitavale pinnale ja asukohale. Tänapäeval saab linaõlivärvi osta poest, küll aga tasub enne ostmist kindlaks teha, et tegemist on puhta linaõlivärviga, kuhu ei ole lisatud keemilisi komponente. Linaõlivärvi saab tegelikult kasutada nii sise- kui välistöödel. Sobivad pinnad on puit, metall, krohv, kips, klaas. Ja mis ei ole ka vähem oluline – linaõli on taastuv tooraine.
Laudis tuleks eelnevalt vanast värvist puhtaks teha. Kraapimise ja traatharjaga puhastamise teel vabaneme lahtistest värvijääkidest, mis vana profiili küljes on. Värv, mis on kinni ja lahti ei tule, võib sinna ka jääda.
«Seejärel võib juba laudise katta linaõlivärviga, soovitavalt kanda peale 2 kihti, esimese kihi võiks teha natukene lahjemaks,» soovitab Madis Ahman. Suurte värvivabade pindade puhul peaks ka kruntima, sama kehtib ka laudade puhul, mis asendatud uutega. Värvitav pind peab olema aga täiesti kuiv, st et puiduniiskus on alla 15 protsendi.
Linaõlivärv jääb kuivades kaunilt pastelne, hooldamisevälp sõltub juba koormusest. Lõunaseinad päikese pool kuluvad kiiremini, aga umbes 20 aastat võiks vähemalt ühe värvimisega hakkama saada. Aja jooksul värvipigment kriidistub ja muutub heledamaks, tekib ka iseloomulik pragunenud pind ehk krakelüür, mis kõik käib ühe vana ajaloolise puithoone juurde.