Rohenäppudele: kuidas maandada taimekaitsevahendite kasutamisega seotud terviseriske?

Karmistunud nõuete valguses on taimekaitsevahendid kättesaadavad eelkõige professionaalsele kasutajale. Foto: Gerthrud Grents

Kas ja millistel tingimustel on taimekaitsevahendit võimalik ohutult kasutada, selgitab Põllumajandusameti taimekaitse ja väetise osakonna peaspetsialist Timo Torp.

Igapäevaelus puutume sageli kokku väga erinevate ainetega. Me ei pruugi seda endale teadvustada, sest enamasti ei mõjuta need meid kuidagi. Seda peamiselt seetõttu, et levinumate ja potentsiaalselt ohtlike ainete müük ja kasutus on Euroopa Liidus rangelt reguleeritud. Üheks selliseks näiteks on taimekaitsevahendid, mis läbivad enne kasutajani jõudmist põhjaliku riskihindamise. 

Risk ja oht

Alustuseks tuleb eristada mõisteid risk ja oht. Risk on negatiivse mõju esinemise tõenäosus, mis tekib ohuteguriga mis tahes moel füüsiliselt kokku puutudes. Oht on aine potentsiaal põhjustada kahju.

Selleks, et hinnata riski, on vaja teada toote omadustest tulenevat ohtu ja selle kasutamisel tekkivat kokkupuute suurust. Mõiste «kokkupuude» iseloomustab kehasisest doosi ehk biosaadavust. See on aine hulk, mis võib jõuda vereringesse ja kudedeni. Kaks põhilist kokkupuuteviisi on kopsude ja naha kaudu.

Isegi kui taimekaitsevahend on oma toksikoloogilistelt omadustelt hinnatud suhteliselt ohtlikuks, võib õigete kasutusmeetmetega saavutada tulemuse, kus risk toote kasutajale on minimaalne. Ohtlikuma toote kasutamine ei tähenda alati suuremat riski ega vastupidi. Näiteks kui ohtlikuma toote kulunorm on väiksem (ühik g/ha), töölahuse lahjendus suurem (ühik g/l) või kasutatakse väiksema kokkupuutega meetodeid, siis võib selle kasutamisel risk olla madalam kui oma omadustelt ohutuma toote puhul. Kõrgema riskiga pritsimismeetod on käsipritsi kasutamine, kus kokkupuude on palju suurem ning isegi suhteliselt vähe ohtliku toote puhul võib risk kokkuvõttes olla kõrgem kui eelmise näite puhul. 

Tutvu pakendil oleva infoga

Toote ohtlikkust selle kasutajale ehk toksikoloogilisi omadusi hinnatakse nii koostise alusel kui ka mitmesuguste laboratoorsete katsetega.

Toksikoloogiliste omaduste iseloomustamiseks on kasutusel üleeuroopaline klassifitseerimise ja märgistamise süsteem, mille eesmärk on anda kasutajale ülevaade toote omadustest ja vajalikest isikukaitsevahenditest, et seda turvaliselt kasutada. Kui katsetest selgub, et toode on silmi ärritavate omadustega, siis märgistatakse selle etikett hüüumärgi piktogrammi ja ohulausega H319 «Põhjustab tugevat silmade ärritust».

Lisaks püütakse etiketil alati võimalikult selgelt välja tuua nii võimalused ohu ennetamiseks kui ka reageerimiseks juba toimunud kokkupuute korral. Selleks on kasutusel hoiatuslaused.

Seejuures tasub meeles pidada, et ükski neist lausetest või märkidest ei ole pakendil niisama. Need kirjeldavad konkreetse toote kahjulikke omadusi, mis põhinevad erinevatel katsetel. Riskihindamise üks eesmärke ongi teha kindlaks, milliseid piktogramme ning ohu- ja hoiatuslauseid tuleb toote etiketil kasutada.

Kuidas hinnatakse kasutaja kokkupuudet taimekaitsevahendiga?

Kokkupuute suuruse kõige täpsema hinnangu saab anda, kui viia läbi reaalsed mõõtmised taimekaitsetööde ajal. Selleks kinnitatakse operaatorile ja põllu serva eri kaugustele paigutatud mannekeenidele mõõturid. Hiljem analüüsitakse toimeaine sisaldust mõõturites ja arvutatakse inimeseni jõudev teoreetiline maksimaalne kogus.

Kui selliseid uuringuid on tehtud piisaval hulgal, on võimalik nende andmete põhjal koostada arvutipõhine mudel, mis ennustab kokkupuute suurust piisava täpsusega, kusjuures alati valitakse suurima teoreetilise kokkupuutega kasutusviis ehk kõige rangem stsenaarium. Selliseid mudeleid kasutavad riskihindajad oma töö käigus iga päev.

Modelleerimiseks on moodustatud ainetega kokku puutuvate inimeste tegevuste ja käitumise põhjal erinevad grupid, kuhu kuuluvad operaator ehk vahendi kasutaja (pritsija või graanulite laotaja), tööline (siseneb töödeldud alale) ning ümbruses elav elanik ja juhuslik mööduja. Mudeli koostamisel arvestatakse kõigi nende gruppidega.

Lihtsustatult  ennustab mudel kasutaja kokkupuute suuruse tootes leiduva toimeainega ning võrdleb seda vastava referentsväärtusega. See on suurim aine kontsentratsioon, millega ei kaasne negatiivset mõju tervisele, ja see põhineb loomkatsete tulemustel. Referentsväärtuse ületamise korral määratakse tootele riskimaandamise meetmed.

Kuidas riske maandada?

Kasutaja kokkupuudet taimekaitsevahendiga saab vähendada kasutades isikukaitsevahendeid nagu kaitseprillid, visiir, kindad, respiraator, kombinesoon ja põll. Et vältida võimalikke tervisekahjustusi, tuleb kindlasti kanda vajalikke isikukaitsevahendeid ning jälgida, et need oleksid kvaliteetsed ning vastupidavad.

Isikukaitsevahendite kandmist aga ei saa nõuda juhuslikelt möödujatelt ja kohalikelt elanikelt. Seega tuleb nende kaitsmiseks suurendada inimeste ja pritsitava ala vahelist kaugust ehk kehtestada puhvertsoon. Näiteks 10 meetri laiuse puhvertsooni puhul kajastuks see etiketil järgmiselt: «Kõrvaliste isikute ja elanike kaitsmiseks pidada kinni mittepritsitavast puhvertsoonist 10 meetrit elurajoonidest ja avalikest kohtadest, teedest ja avalikest asutustest.»

Riski maandamise meetmete kehtestamisel on oluline hinnata ka nende teostatavust. Näiteks ei saa eeldada, et väikeaiapidaja kasutab oma aias iseliikuvat pritsi või kannab kaitseülikonda. See on ka üks peamine põhjus, miks väikeaiapidajatele mõeldud taimekaitsevahendite valik vabamüügis on väga piiratud.

Karmistunud nõuete valguses on taimekaitsevahendid kättesaadavad eelkõige professionaalsele kasutajale, kes on läbinud asjakohase koolituse, sest tooted eeldavad kasutajalt suuremat teadlikkust ja spetsiifilisi isikukaitsevahendeid. Kui hoolimata riskimaandamise meetmetest on kasutaja kokkupuude taimekaitsevahendiga siiski liiga suur ja see avaldab negatiivset mõju inimese tervisele, siis ei läbi toode riskihindamist ega pääse turule.