Asjatundja: kas koroonaviirus viib linnarahva maale elama?

Suvekodu Tampere lähistel. Foto: Liis Treimann

Üks huvitavamaid küsimusi käimasolevas kriisis puudutab kinnisvaraturu tuleviku prognoosimist. Ja seda mitte hindade kasvu või alanemise kontekstis, vaid hoopis inimeste elustiili ja igapäevaharjumuste võimaliku muutuse mõttes. Millises keskkonnas tahetakse tulevikus elada, pärib Domus Kinnisvara juhatuse liige Raul Reino.

Kuni viimase ajani on valdav osa uuringutest ja kogutavatest andmetest rääkinud kogu maailmas üsna selgelt keelt. Urbaniseerimine on protses, mis on tundunud olema sama pidurdamatu nagu Ott Tänak kruusateedel.

Linnaelu kasuks räägitavate argumentide küllus on lämmatanud nende inimhulkade hääled, mis räägivad maaelu rõõmudest ja puhtast loodusest. Kas eriolukord, selle kestvus ja spekulatsioonid võimalike taaspuhkemiste teemal sügisel muudavad meie arusaamu elukeskkonnast ja eile põlu all olnud talumaja muutub hoopis säravaks luigeks?

Tundub, et mingi «klikk» nii mõnegi peas on toimunud, kuid vaevalt see muutub nii kiiresti ja jõudsalt, nagu esimestes arvamusartiklites on avaldatud. Nö suurte trendide vastu nii lihtsalt ja kiiresti ei saa ning inimloomuse muutumine on samuti pikaajalisem protsess. Suured rahvamassid kõikjal maailmas on pigem nautimas seda, et kinod, teatrid, toidupoed on käe-jala juures olemas, vahendab kinnisvaraportaal City24. 

Elukoha küsimus on kõige otsesemalt seotud töö iseloomu ja asukohaga, raha teenimise võimalustega ning muude teenuste kättesaadavusega kogu riigis. Kas e-Selver või eCoop muutuvad moodsateks rändkauplusteks, mis lahendavad ära paljude maal elavate inimeste toidumure? Kas internet kogu riigis on stabiilne ja piisavalt kiire, et kaugtöö tegemine poleks probleemiks ei Saatses elaval setol ega Orissaare seenelisel?

Kinnisvaraturu hüppeline kasv väljaspool linnu ei tule mitte sellest, kui keegi muudab oma talukoha hinda mõne tuhande euro võtta, vaid sellest, kui Elektrilevi või mõni suurtest operaatoritest viivad kiire interneti igasse metsatalusse ning Cleveron paneks oma värske idee kohaselt pakiautomaadid 4500 Eesti bussipeatusesse ja kataks nii oma võrgustikuga kõik Eesti külad ja alevikud. Viimane projekt läheb arvestuslikult maksma 20 miljonit eurot, mis on riigi jaoks köömes ja võiks olla väga võimas regionaalpoliitiline samm ning maaelu atraktiivsust kordades tõstev.

Üllatusena või mitte, aga tänaseks on ilmselt suur osa äridest avastanud, et kaugtöö on tõepoolest võimalik ja isegi koosolekul osalemiseks ei pea metsatalust välja sõitma. Kas sellised arusaamade muutused on kooskõlas sellega, mida me kinnisvaraturul viimastel aastatel kuulnud oleme?

Paljuräägitud minikortereid on meediapildis kajastatud kui tõelist «tuleviku kodu». Vähe pinda, vähe asju, kodus käid ainult magamas, ülejäänud aja rokid tööl ja kohvikutes. Aga mis siis, kui äkki selgub, et polegi kuhugi minna ja peadki kuude kaupa olema kodus ehk ruumis, mille pindala on umbes 15 ruutmeetrit?

Mõistagi pole see maailma lõpp, vaid eluliste valikute küsimus ja kindlasti võib väikese pindala juures positiivset külge otsida näiteks madalatest kommunaalkuludest, kui hoone energiaklass ja ehituskvaliteet seda samuti toetavad. Minikorterite ostmine pole kindlasti «vales suunas jooksmine» olnud, sest viimasele kümnekonnale aastale tagasi mõeldes tuleb nentida, et valdavas osas planeeringutes ruutmeetritega tõepoolest ei priisata. Vaikselt, kuid kindlalt on nö standardiks kujunenud, et kahetoaline korter tähendab umbes 40 ruutmeetrist pinda, kolmetoaline korter 60 ruutmeetrist ja neljatoaline korter 80 ruutmeetrist pindala. On raske ette näha, et siin midagi muutuks. Selleks peab elanikkonna jõukus ja sündivus kasvama oluliselt, et suureneks nõudlus avarate elamispindade järele.

Eriolukord ja tervisekriis on kestnud liiga lühikest aega selleks, et inimloomuses, arendajate äriplaanides ja elukeskondade valikus oleksid tekkinud drastilised muutused. Selle põhjal, et mobiilse interneti tarbimine maapiirkondades on kasvanud eriolukorra tingimustes, ei maksa teha veel kaugeleulatuvaid järeldusi kinnisvaraturu arengute suhtes.