L, 3.12.2022
Ekskursioon: jätame Patarei vanglaga hüvasti
Madis Kartau
, Kodustiil.ee toimetaja
Ekskursioon: jätame Patarei vanglaga hüvasti
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 3

Patarei merekindlus on Soome lahe kaldal pea 200 aastat uhkelt seisnud. Kirju minevikuga hoone on pikalt loodusjõudude käest pureda saanud, kuid nüüd ootab seda ees uus peatükk. 

Nüüd, kui endisele kindlusele uut elu sisse puhuma hakatud, on paslik heita pilk minevikule.

Priiskavad Vene tsaarid lasid Läänemere ranniku hiiglaslikke kindluseid täis tikkida 

Vene keisririigi ülemvõimu kehtestamiseks Läänemerel toimus 19. sajandi esimeses pooles kindluste ehitusbuum. Impeeriumi riigikassa rauad olid valla löödud ja võimsaid merekindluseid kerkis Läänemere rannikule murdu. Ka majanduslikult oluline Tallinn sai puitkolakast kindluse asemele noobli kivilossi. 

Patarei merekindluse ehitamiseks andis käsu tsaar Nikolai I (1796-1855). Endise Kalamaja fordi asemele rajati sakslaste poolt omandatud teadmistega uus ja uhke merekindlus, mis juba kaugelt vaenlase minema peletas. 

Kindluse ehitamine ei olnud aga odav lõbu. Ehitustöödesse kaasati kokku ligikaudu 2000 soldatit ja meistrit. Üksteist aastat kestnud ehitus osutus kordades kulukamaks kui eelarve ette nägi ning aluspõhja geoloogia valmistas meistritele kõvasti peavalu. «Legend räägib, et siia toodi palju mehi saartelt. Sel ajal olevat neid kohti vaevanud suur tööpõud ja meestel oli raha vaja. Kuigi tegemist ei ole kindla faktiga, tundub see igati loogiline mõttekäik olevat,» räägib Patarei merkindluse projektijuht ja ajaloolane Artur Ümar.

«Milline Patarei merekindlus algselt välja nägi ei ole päris täpselt teada. Fotograafiat sel hetkel ei eksisteerinud, kõik mida me kindluse algse välimuse kohta teame, tuleb joonistelt ja maalidelt. Esimesed fotod kindlusest pärinevad ajast, mil see juba kasarmuks ümber oli ehitatud,» sõnab Artur Ümar.

Kasemattidest teretavad suurtükid peletasid minema nii prantslased kui inglased

Patarei merekindluse iga külg on triiki kasematte täis tikitud. Ei, tegemist ei ole kasetohust valmistatud lamamisasemetega. Kasematt on hoopis suurtükkide laskmiseks ehitatud võlvruum. Huvitava kõlaga sõna on jõudnud eesti keelde prantsuse keelsest sõnast casematte.

Kindluse aegadel olid just kasemattides olevad suurtükid need, mis oleksid vaenlase pihuks ja põrmuks teinud, kui keegi kindlust rünnanud oleks. Kuid Artur Ümara sõnul ei lastud Patarei merekindlusest kordagi kahurikuuli vaenlase pihta. Keisririigi suur investeering osutus lihtsalt raha tuulde loopimiseks. 

Kaitseehitisena oli Patarei kindlus kasutuses ligikaudu viiskümmend aastat. «1953. aastal puhkes Krimmi sõda, mis jõudis otsapidi ka Läänemereni, kus vaenulik Prantsuse-Briti ühendlaevastik seilas. See, kas Venemaaga sõdinud prantslased ja inglased plaanisid Tallinna rünnata ei ole kindel, kuid Patarei goržihoonest (kindluse merepoolne piklik osa - toim.) vaenlast teretavad suurtükid oleks olnud ilmselt piisav põhjus, et laeva nina tagasi kodu poole pöörata,» räägib Artur Ümar. 

Krimmi sõja lõppedes jõudsid Vene kindralid järeldusele, et suure hurraaga Läänemere kaldale püstitatud merekindlused on ajale jalgu jäänud. Patarei merekindlus oli tegelikult juba ehituse algul oma ajast maha jäänud. Tõele otsa vaadates tunnistasid Vene armee juhid, et merekindluseks see hoone ei sobi ning Tallinn arvati 1864. aastal kindluslinnade nimistust ametlikult välja. Hoone jäi siiski sõjaväe kätte ning sellest hakati vormima Vene armee kasarmut.

Eriskummalise lahendusega hoonest sai Eesti Vabariigi algul vangla

Tundub igati mõistlik, et hoone välisfassaad asub selle välisküljel, kuid ei – Patarei kindluse ehitamisel mindi sootuks risti vastupidist teed. Kindluse välisfassaad asub hoopis hoone sisemisel küljel. «Kindluse merepoolne, ehk goržihoov on väga eriline. See asub kusjuures neli meetrit teisest hoovist madalamal. Põhjus, miks uhke klassitsistlik fassaad just sisemisele küljele tehti on väga lihtne. Goržihoov oli eelkõige paraadhoov, inimesed elasid siin, see pidi neile atraktiivne olema. Ega kindlus ei peagi väljast ilus olema, see vaenlast ei huvita,» räägib Artur Ümar. 

Ühe huvitava ajaloolise detailina toob Artur Ümar välja seiga ajast, mil Eesti väed kindluse üle võtsid. Goržihoone katusele oli monteeritud suur kotka kuju, mis teadupärast keisri sümboliks oli. Artur Ümara sõnul oli see esimene asi, mille eestlased maha kiskusid. 

Esimest korda kindluse ajaloos on goržihoov rahvale avatud.
Esimest korda kindluse ajaloos on goržihoov rahvale avatud. Foto: Eero VabamÄgi/Postimees Grupp/scanpix Baltics

Kindluse teiseks välialaks on ohvitseride õu. Ajal, mil merekindlus kasarmuna kasutust leidis oli see peale sõjaväelastele koduks ka nende peredele. Avalikkusele suletud olnud hoov meenutab esmapilgul kinnikasvanud koplit, kuid lähemalt uurides selgub, et tegemist on omamoodi oaasiga. Artur Ümar räägib, et kevadel on ohvitseride hoov eriti uhke koht, kus ammu unustatud kultuurtaimed veel siiani üksteise võidu õitsevad. 

Kindluse kaks osa ei paikne erinevatel tasanditel moe pärast – põhjuseid on Artur Ümara sõnul kaks. Esiteks lasub kaitseehitis kahel erineva omadusega aluskihil. Kõrgemas osas lasub hoone niivõrd vintskel kivimil, et sellest ei suudetud lihtsalt läbi raiuda. 

Teine võimalik põhjus on aga puhtalt praktiline. Mitmeid tonne kaaluvate suurtükkide erinevate korruste vahel vinnamine nõuab mitmekümne mehe rammu. Kuid mööda sujuvat kaldteed suurtüki üles lükkamine on hoopis lihtsam ettevõtmine. Nii sai kahuri alumiselt korruselt vajadusel kiiresti ülemisele korrusele tarida ja lahinguvalmis sättida. Ka kasemattide ruumid olid ehitatud viisil, et suurtüki saaks kiirelt ja mugavalt paika sättida. 

Vabadussõja vaprad mehed ja naised kukutasid Vene võimu ja Eesti sai esimest korda iseseisvaks. Sõja ajal olid kindluse põhihooned kasutusel sõjaväehaiglana, kuid sõda oli jätnud teisigi haavu. Tallinnas ei olnud vange kuskile paigutada – kõik kinnipidamisasutused olid kas sõjas hävinud, kannatada saanud või juba rahvast puupüsti täis. Probleemi lahendamiseks vaadati Patarei poole. Eesti sõjaväele idee Patarei kindlusest vangla teha meelt mööda ei olnud, kuid vangla sinna siiski rajati. 

Vangide mahutamiseks ehitati ka uusi hooneid. Suurim neist on 1934. aastal valminud sidehoone. Praegu käivad intensiivsed arutelud selle üle, kas ja mil määral seda hoonet üldse säilitama peaks. 

Sissekukkunud põrand tõi päevavalgele peal 200 aastat varjul olnud saladuse

Teaduse ja arheoloogia suurimad avastused on enamasti tehtud juhuslikult, nii ka Patarei kindluses. Kindluse kallal nokitsedes kukkus puutöökoja põrandast väike osa sisse, mis paljastas pea 200 aastat varjul olnud saladuse. Artur Ümara sõnul asub goržihoone all kahe meetri kõrguste võlvitud lagedega kamber, mis läbib tervet hoonet. Kuigi antud avastus oli jooniste peal olemas, polnud keegi varem seda oma silmaga näinud. Kuid miks see seal on? 

Artur Ümara sõnul on salapärasel kambril väga praktiline otstarve. Goržihoonel on kolm torni, igaühes neist kolm korrust. Igal korrusel paiknes 14 püssilaskeava, kus sõjaolukorras vaenlane kuulirahe all sõelapõhjaks tulistada. Kuid rahu ajal kasutati tornide ülemisi korruseid hoopis tualetina. Kõik, mis sealt alla lasti, jõudis otsapidi sinna salapärasesse keldrisse. 

Asja teeb huvitavaks see, et omal ajal, kui meri vastu kindlust loksus, uhtus merevesi võlvitud lagedega keldrisse sisse ja viis väljaheited kindluse alt minema. Glatsioisostaasia tõttu on Eesti põhjarannik tublisti tõusnud ja meri kindlusest taandunud. Kaugenenud veepiir ei saanud aga huvitava süsteemi toimimisele saatuslikuks. Kavalad meistrid lasid lainete kambrisse suunamiseks kaevata kanalid, et suurem laine fekaalid kaasa viiks.

«Keegi ei teadnud pikalt, et selline asi siin on ja et see reaalselt toimis. Mitte keegi pole seal käinud, kuid on näha, et kamber on seestpoolt kinni müüritud. Ei tea, kas keegi vaene mees jäigi sinna igaveseks kinni või sai ta ikka kuidagi välja. Ehituse käigus tuleb keegi sinna alla ikkagi saata – jumal teab, mis üllatusi sealt välja tuleb!» räägib Artur Ümar. 

Toimiva kanalisatsiooniga õnnistati Patarei kindlust alles 2002. aastal. Enne seda lasti kõik lihtsalt merre. 

Maailma raskemini väljateenitud õlu

Kanalisatsioonist rääkides meenud Artur Ümarale üks huvitav vangla põgenemislugu, mida ta oma kolleegilt kuulis. Rahvasuus räägitakse mehest, kes ühel päeval otsustas, et teeb vanglast vehkat ja läheb teeb paar õlut. Mööda kanalisatsioonitorusid, seinapragusid ja jumal teab mida ronides potsatas mees sinna samusesse keldrisse, mida merevesi vahel puhastab. Kuidagi õnnestus mehel ka sealt välja saada ja vabadusse ujuda. 

Veest välja ronides pühiks mees end puhtaks, pigistas riided kuivaks ja seadis sammud esimese kõrtsi poole. Vang olevat olnud paras riiukukk ja hakkas juba peale esimest õlut rusikatega vehkima. Kõrtsi kohale jõudnud korrakaitsjad tundsid plehku pannud vangi ära ja viisid ta endaga kaasa. Kokku kestis vangi vabadus väidetavalt kõigest poolteist tundi – ilmselt võib seda pidada maailma kõige raskemini väljateenitud õlleks.

Hullumajatiib oli kui paradiis

Ühel ajahetkel oli vangla koduks keskeltläbi 2000 hingele. Patarei vangla suleti ametlikult 2002. aastal ning enamik vange viidi üle värskelt valminud Tartu vanglasse. Rahvasuus levib palju kuulujutte vanglas toimunud piinamistest ja inimsuse vastastest kuritegudest, kuid Patarei vangla minevik ei pruugi olla nii sünge kui rahvasuu räägib. Artur Ümara sõnul oli tegemist ikkagi keskvanglaga, kuhu toodi inimesed karistust kandma. Mustemad tööd tehti ära Tallinna Pagari tänava ja KGB hoones. 

Endiste töötajatega rääkides on Artur Ümar õppinud, et suurima vägivalla taga olid vangid ise. Puupüsti täis vanglas olid erinevad grupeeringud kiired tekkima. Üksteisega vägikaika vedamise käigus jäi nii mõnigi mees elust ilma. Kunagi olevat siis töötanud ka naistevangla tiib, kus pidi omavaheline arveteklaarimine meestest veelgi karmim olema. 

Üheks ohutuks saareks oli aga psühhiaatriaosakond. Teistest eraldatud üksus oli rahulik, parema teeninduse ja rikkalikuma menüüga. Artur Ümar teab rääkida, et osadel vangidel oli kombeks endale mõni psühhiaatriline probleem külge rääkida, et neid sinna osakonda üle viidaks. 

Kongid olid ehitatud vanadest kasemattidest, mille ette tugevad rauduksed monteeriti. Mõned rauduksed pärinevad kusjuures vanadelt ristluslaevadelt. Ühes kongis oli korraga koos kuni 40 meest. Ekskursioonil kaasas olnud meesterahvas teadis rääkida, kuidas tema sõber dokumentide võltsimise pärast Patarei vanglas oli. Elu ta sinna ei jätnud ning kirjeldas oma vanglas veedetud aega kui «neli-viis aastat male mängimist».

Vähetuntud kõrvalpatarei kahurid olid suunatud kindluse poole 

Patarei merekindluse peahoonete rajamise järel ei jäänud ehitustööd toppama. Pidevalt muutuva otstarbega kompleks vajas üha uusi ja uusi hooneid. Üheks huvitamaks on kindlusest mõned aastad hiljem rajatud küljepatarei. Kindlusega võrdväärsete kaitseelementidega hoone teeb huvitavaks asjaolu, et kahuriavad on suunatud Patarei kindluse poole. 

Artur Ümar pakub, et küljepatarei ehitati maismaa poolt ründavate vaenlaste tõrjumiseks. Sõjastrateegidel jäi aga üks tähtis detail märkamata. Mis saab siis, kui vaenlane küljepatarei vallutab? Vaenlase vallutatud suurtükid vaatavad siis ju otse Patarei kindluse poole. 

Loodus on selle hoone enda alla matnud – tekib tunne, nagu oleks paksus padrikus. Ka kõrvalpatarei katusele on tihe mets kasvanud, millest läbi ronimine on tükk tegemist. Huvitava avastusena leiame sealt väga viisaka grillimisplatsi. Kuidas need inimesed piiratud alale sisse said ei ole kindel, kuid teooriaid on palju.  

Tallinna uhkeim tõmbenumber 

Praegu on Patarei kindluse elanikeks linnud, rebased ja nahkhiired – inimesi käib siin harva. Tuleb välja, et ajaloolasel on õigus. Esimene asi, mida kindlusesse sisse astudes näeme, on tiibapidi põrandaliistu vahele jäänud nahkhiir. Tiivulist imetajat julgustades saab loom oma tiiva liistu vahest kätte, näitab ekskursioonigrupile oma kihvasid ja keksib piiksudes pimedasse nurka. 

Vanglahoonesse sisse astudes teretas meid kõiki tige nahkhiir.
Vanglahoonesse sisse astudes teretas meid kõiki tige nahkhiir. Foto: Eero VabamÄgi/Postimees Grupp/scanpix Baltics

Kuid loomariigi ülemvõim saab kindluses peagi läbi. 2026. aastaks valmib Patarei merekindlusest Tallinna üks uhkeimaid tõmbenumbreid. Juba praegu käib erinevate arhitektuuribüroode vahel tihe rebimine, leidmaks uhkele hoonele parimat arhitektuurilist lahendust. Mis osad alles jäävad ning mis kaovad näitab ainult aeg, kuid kindluse tulevik paistab ere.

*Suure populaarsuse tõttu taasavaldame 01.08.2020 ilmunud artikli.

Märksõnad
Tagasi üles