:format(webp)/nginx/o/2020/09/23/13365085t1ha27e.jpg)
Koroonakriisis on enim pihta saanud üüriturg, kus korterite ülepakkumise tõttu on kukkunud üürihinnad ning välistööjõu ja -tudengite hulga kahanemise tagajärjel vähenenud klientide arv. Samas ei ole kriis tabanud kogu üürisektorit, kirjutab analüütik Risto Vähi Uus Maa blogis.
Selgelt eristuvad piirkonnad ja korterite liigid, mille puhul saame rääkida hoopis pakkumiste defitsiidist. Heaks näiteks on Tallinna lähiümbrus – Peetri, Saku ja Keila, kus ühtviisi on puudus nii väiksematest kui suurtest üürikorteritest.
Olukord on mõistetav – kinnisvara ostetakse seal pigem endale elamiseks ning väljaüürimisele jõuab kortereid harva. Teisalt on paljudel soov elada vaiksemates piirkondades, kus on olemas kõik teenused, töökohad ja kiire ühendus Tallinnaga. Kui midagi sobivat ostuks ei leita, otsitakse agaralt üürivõimalusi.
Puudus stiilsetest perekorteritest
Kui pealinna lähiümbruses otsitakse muu hulgas ka suuri perekortereid, siis Tallinnas endas saame defitsiidist rääkides välja tuua just neid.
Kõige rohkem tuntakse puudust avaratest neljatoalistest korteritest uutes majades Kalamajas, Kadriorus ja kesklinnas ning selle lähiümbruses. Korterite sisekujunduses soovitakse näha head maitset ja helgeid toone. Sisustus olgu kvaliteetne.
Vaadates selliste elamispindade tehinguhindu, on näha, et hinnatase on endiselt samal pulgal kriisi-eelse ajaga. Väga eriliste korterite puhul ollakse nõus tasuma ka keskmisest oluliselt kõrgemat kuuüüri – 2000 eurot ja enamgi.
Seega võib öelda, et üüriturul on kriis tabanud korterite segmenti, mille osakaal pakkumistes on suur. Defitsiiti näeme aga seal, kus seda võis täheldada ka enne pandeemiast tingitud probleemsete aegade algust.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)