Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

KATKEND Eks see aiategu ongi vist tõesti nagu maailma loomine, ainult et seitsme päevaga ei mängi välja

Copy
Haapsalu.
Haapsalu. Foto: Shutterstock

Kirjastuselt Petrone Print on ilmunud põnev uus raamat «Minu Haapsalu». Avaldame katkendi kirjanik Aidi Valliku pihtimustest. 

Kolimine Koidula tänavasse imetillukese aiaga majja tähendas ka mu aiandusliku epikriisi jõudmist ebateadlikust ja passiivsest faasist akuutsesse ja järjest süveneva teadlikkuse faasi.

Ma ei osanud seda kahjuks ette näha. Minu meelest oli väike aed ainult voorus, sest tähendas ülimalt tagasihoidlikku aiatööde mahtu. Nii tundsin ma isegi kergendust, kui ema esimest korda sinna sattudes ringi vaatas ja murelikult küsis: «Kuhu sa siia porgandipeenrad paned?»

Aga mõtle – kui ei mahu, siis ei peagi ju porgandipeenraid tegema! Puhas rõõm! Seda, et mu elus tulevad veel aastad, kus ma kibedasti kahetsen porgandipeenarde ruumi puudumist, ei osanud ma ette näha. Sest ma polnud veel sealmaal.

Sealmaal olin aga küll, et mõista: kui on viis naabrit neljas küljes ja aknast naabri aknasse alla kümne meetri, siis aias saab ennast mõnusalt ja privaatselt tunda vaid juhul, kui piirded haljastada. Paar vana viljapuud ja mõni marjapõõsas, mis seal kasvasid, seda eesmärki ei täitnud.

Hekk rajada? Aga kõigest mõnesajaruutmeetrisest aiaruumist veel hulk ruutmeetreid heki alla loovutada ei tundunud otstarbekas. Ja ega ta olegi.

See, et aia äärde tulevad ronitaimed, oli ainus asi, mis mul kohe alguses kindla nägemusena silme ette tuli. Kõik ülejäänu pidi alles välja mõeldud saama. Ning aastal 2001 ei olnud mu teadmised ei aiandusest ega aiakujundusest hoopiski seda mis praegu, 19 aastat hiljem.

Igatahes nii sai minust innustunud iseõppija aiakujunduse ja iluaianduse vallas. Õnneks ilmub maailmas nii palju raamatuid maastikukujunduse, aedade ja istutusalade rajamise ning erinevate taimede kasvatamise kohta! Ja peale selle on algaja aedniku käsutuses terve maailma internet oma teemalehtede, hobifoorumite ja muuga, valda ainult keeli. On olemas aiandusajakirjad ja veebiväljaanded, aiandusblogid ning -klubid, korraldatakse koolitusi ja õppepäevi.

Ma kasutasin seda kõike. Ma õppisin pidevalt ja väga palju. Ning kõige rohkem ilmselt just sellepärast, et mul oli võimalus paljut ise järele proovida, katsetada, kombata enda oskuste ja teadmiste piire – ning neid piire samal ajal üha laiemaks lükata.

Mu esteetilised valikud olid selged üsna pea. Ilmselgelt olen rohkem vabakujulise, lookleva ja looduslähedasena tunduva aia inimene kui geomeetrilise, sirgete lõigetega aia inimene. Ilmselgelt pigem romantiline, vana aja hõnguga aiakujundus kui modernsete lahenduste ja taimevalikuga aed. Pigem natuke metsikut maitset kui piinliku täpsusega read, ruudud või korrapäraselt korduvad mustrid. Pigem põnevad põõsatagused, mille tagant ikka ja jälle võib üllatusi oodata, kui sirge siht enda lõpus ootava pilgupüüdjaga, mis algusest peale on näha. Pigem mõtteliselt eraldatud aiaruumid kui ühtlane lai larakas. Pigem mänguline kui tõsine ja asjalik.

Mis minu eelistuste juures tookord selle mängu aga raskeks tegi, oligi mu aiaruumi ülim piiratus. Koidula aias oli mul just selline umbes 25-meetrine pikk ja paarteist meetrit lai, õigemini kitsas sirge siht, pluss kolm meetrit kuuri nurga taha pluss natuke suurem lapike, mis maja nurga taha keeras. Kokku veidi üle kahesaja ruutmeetri vaba maad.

Säherdusse ruumi olin ma otsustanud rajada miniatuurse vabakujulise aia.

Krundi kitsas, väljavenitatud L-kuju ei jätnud just palju variante. Selge see, et kui ruum on nii ahtake, siis tuleb mängida eelkõige piiretega ja nende lähistel. Seega: raamistutus. Selle puhul ongi istutusalad ja peenrad rajatud kas mingis või kogu ulatuses aeda ümbritseva bordüürina ja tahapoole tõusvate kasvurinnetena. Pärast mõõtmist ja arvutamist ja bordüüri piiri edasi-tagasi nihutamist sai selgeks, et saan endale lubada kahes kitsamas küljes vaid meetri- kuni meeter kahekümne laiusi peenraid, aia tagumises otsas aga saan servaga tulla edasi kuni küllusliku pooleteise meetrini. Siis jäi veel mõistlik ruum aiatee ja natukese muru jaoks – sest vähemalt grillimise ja päevitamise ala võiks suveajal ju ka ikka olemas olla, olgu aed kui väike tahes. Pealegi oli tütar siis veel algklassilaps ja temalgi võisid suvel murumängudeks omad plaanid olla. Ja koerale oli vaja kohta, kuhu külg maha visata.

Üks mis kindel – Hermanni nähes ei tohtinud ma istutada mitte ühtegi asja. Ta oli millegipärast veendunud, et mullatöid tehes matan kindlasti maha mingeid eriti häid asju… ja siis olid mu vast istutatud taimed lihtsalt esimesel võimalusel maast üles kraabitud ja nende asemel haigutasid nõutult sügavad augud. Kui ma sellest aru sain , jäi ta edaspidi istutamiste ajaks kindlalt tuppa, kardinad akende ees. Ja nii jäid ka taimed kasvama.

Nii ma siis rajasin koeraga kahasse oma Koidula aeda. Tüütult pika ja kitsa vaatekoridori väravast kuni aia lõppu välja panin keskelt kinni halli karva kadaka, tüvele poogitud punapaju ja tumedalehelise lodjap-põisenelaga «Diabolo». Lippaia äärde igasse kolme külge istutasin heki asemel ronitaimi: kevadisi väikseõielisi ja suviseid suureõielisi elulõngu, lätlaste külmakindla viinapuu «Zilga», millelt igal sügisel sai korjata korvitäie marju, kollaselehise humala, Browni ja Tellmanni kuslapuud, ängislilled ja tobiväädid. Nende ees jooksid bordüürina mu püsilillepeenrad: liiliad ja aediirised, mis nüüd lõpuks ometi mu aias uhkelt kasvasid ja õitsesid, monardad ja kukekannused, käokingad ja päevaliiliad, roosid ja kurerehad ja muudki.

Kunagise lampkasti peale, mida nüüd enam vaja polnud, tegin miniatuurse kiviktaimla, sest see oli enam-vähem ainus asi, mida selle kaldega ja paksu betooniga kinni valatud kohale üldse sai teha. Keldri sissekäigu kõval vilus nurgas oli koht ka rododendronile. Krundi tagumisse nurka kompostri kõrvale mahtus pisike, kõigest paariruutmeetrine kasvuhoone, aga võileiva peale oma tomati saamiseks piisas sellestki.

Avastasin end hullununa kokku ostmas igasugust aianduskirjandust ja tellimas aiaajakirju, nii oma- kui ka võõrkeelseid, ja ihaldamas üha uusi taimi, et näha neid enda käte all kasvamas ja õitsemas.

«Mängid jumalat,» ütles mu aiatoimetamiste peale rahulikult diskotaat Riho Baumann, kui mulle kord jälle külla sattus ja ma segase pilguga ning küünarnukkideni mullasena talle vastu läksin, labidas käes.

Eks see aiategu ongi vist tõesti nagu maailma loomine, ainult et seitsme päevaga ei mängi välja, hea, kui seitsme aastaga hakkama saab.

Nii pidin juba mõne aasta pärast nägema olukorda, kus mu aias polnud enam ühtegi kohta, kuhu objektiivselt oleks saanud midagi juurde istutada. Kõik oli täis. Aga ma ikka kuidagi mahutasin. Ja aasta-aastalt kahanes kõige keskele jäetud muruplatsike igast servast jälle paarikümne sentimeetri jagu.

Ühel päeval tuli lisaks veel hukatuslik tahtmine proovida, kuidas ikka nende porganditega jääb…

Tegin puukuuri ukse kõrvale laste liivakasti suuruse laudadega ääristatud moodustise, värvisin õlivärviga punaseks ja vedasin mulla sisse. Ja külvasin sinna tilli, lehtsalatit ja porgandit. Kõike sai ainult natuke.

Siis tekitasin maja tagaukse trepiastmetele tõelise potimajanduse. Üritasin kasvatada potis ka suvikõrvitsaid ja kurke. Noh… midagi ju natuke sai sealt ka, aga potid kuivasid õudselt kiiresti läbi ja neid tuli mitu korda päevas kasta, või muidu… See polnud tõesti see, mida ma olin silmas pidanud.

Järgmisel aastal proovisin sealsamas trepiastmetel järele kasvukotid, mis olid siis suhteliselt uus asi ja millele kõvasti reklaami tehti. Nendega oli olukord natukene parem kui pottidega, aga üldse mitte oluliselt.

Ning selle kõige proovimise käigus hakkas umbes 2010. aastast järjest rohkem kipitama rahulolematus: tõepoolest, kuhu ma siin oma porgandipeenrad panen?!

Kuhu Aidi Vallik oma aiandustõvega edasi liikus, saab lugeda raamatust «Minu Haapsalu»

Tagasi üles