PILT SELGEKS ⟩ Kas üürnikul on õigus sissekirjutuseks ja millega peab arvestama üürileandja?

Rohkem infot elukohatoimingute kohta leiate rahvastikuregistri seadusest, siseministeeriumi lehelt ja elukoha aadressi järgse kohaliku omavalitsuse kodulehelt. Foto: Shutterstock

Üüriturul on suurenenud pikaajaliselt välja üüritavate eluasemete hulk. Varasem kesine valik ei jätnud tihti üürihuvilisele palju variante ühe või teise korteri eelistamiseks. Viimastel kuudel on märgata, et üürihuvilised teevad valiku ka selle järgi, kas neil on elukoha registreerimise (sissekirjutuse) võimalus, kirjutab Gätlin Vesset Arco Vara blogis.

Üüriturg on viimase poole aasta jooksul mõnevõrra muutunud. Paljud suvituskorterite pakkujad on praegust olukorda hinnates leidnud, et otstarbekam on eelistada stabiilset igakuist üüritulu, kui jääda ootama suviseid turiste. Nii on suurenenud pikaajaliselt välja üüritavate eluasemete hulk. 

Üldjuhul on pikaajalise üüriepingu sõlmimise põhjuseks soov leida stabiilne koht elamiseks. Enamikul juhtudel on üürikodu üürniku ainus elukoht ja see eeldaks ka üürikodu aadressi elukohana registreerimist rahvastikuregistris ehk sissekirjutust. Rahvastikuregistri seaduse kohaselt peab isik (siinkohal üürnik) hoolitsema enda elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris. Juhul, kui inimene asub püsivalt elama teise elukohta, peaks ta esitama rahvastikuregistrile uue elukoha aadressi 30 päeva jooksul alates uude elukohta elama asumisest.   

Rahvastikuregistri seadus näeb ette, et uue elukoha aadressi kandmiseks rahvastikuregistrisse esitab inimene kirjalikult elukohateate elukoha aadressi järgsele valla- või linnavalitsusele. Kui isik ei ole elukohateates märgitud eluruumi omanik (nt üürnik), lisab ta elukohateatele eluruumi kasutamise õigust tõendava dokumendi (üürilepingu) koopia või eluruumi omaniku loa. Üürileandja võib küll keelduda loa andmisest, kuid kuna üüripinna elukohana registreerimiseks piisab ka ainult üürilepingust, siis ei ole üürileandja keeldumine takistuseks. Selle punkti võiks üürnikud ja üürileandjad siiski eelnevalt läbi rääkida ja üksteist oma soovidest informeerida.  

Eluaseme omanikud pole sageli sissekirjutusega nõus. Põhjuseid on erinevaid. Enamasti kardetakse seda, et elukoha andmete registreerimine rahvastikuregistris annab üürnikule rohkem õigusi, võrreldes sellega, kui tal sissekirjutust ei oleks. Isiku õigus kasutada ruumi saab tuleneda näiteks üürilepingust või asjaõigusest, aga mitte rahvastikuregistri kandest. See tähendab, et kui isiku aadressiks on rahvastikuregistrisse kantud teisele isikule kuuluva ruumi aadress, ei omanda ruumi registreeritud isik kinnisasja suhtes täiendavaid õigusi.

Teiseks põhjuseks on teadmatus: mis saab siis, kui üürilepingu lõppedes üürnik ennast uude kohta ei registreeri? Juhul, kui üürilepingu lõppedes üürnik ise ei muuda oma rahvastikuregistrijärgset elukohta, on ruumi omanikul õigus esitada vastava aadressi järgsele kohalikule omavalitsusele avaldus ruumi registreeritud isiku või isikute elukohaandmete muutmiseks.

Peamine elukoha registreerimise eesmärk ja vajadus seisneb eelkõige selles, et isikul oleks õigus riigi ja elukohajärgse omavalitsuse avalikele teenustele ja toetustele (nt tasuta ühistransport, sotsiaalabi, lasteaiakoht jne).

Elukohajärgse aadressi registreerimine on ka punkt hoonestatud kinnisasja müügilepingus. Tavapäraselt selgitab notar, kuidas peaksid toimima nii uus kui ka vana omanik. Vahel juhtub, et müüdava kinnisvara aadress on registris veel üle-eelmisegi omaniku registreeritud elukohaks. Ka sel juhul tuleks uuel omanikul teha avaldus kohalikule omavalitsusele ja paluda andmeid muuta. Ruumi omanikul on võimalik vaadata temale kuuluvasse ruumi registreeritud isikute andmeid portaalis rahvastikuregister.ee.