Lehepuhurid teevad tõesti müra. Iga sisepõlemismootor, olgu selleks niiduk või naabripoisi võrr, pole samuti hääletud. Kui naabripoisi motohuvist proovitakse aru saada ja ka muru niitmise vajalikkuse osas pole tavaliselt vastuväiteid, siis lehepuhurite kasutamise osas on.
Tundlikumad inimesed toovad välja ka reostuse küsimuse, aga sellel pole isegi mõtet pikemalt peatuda, sest iga käivitatud auto saastab keskkonda, rääkimata pidevalt üle peade lendavatest lennukitest või üle lahe seilavatest laevadest.
Miks on siis ikkagi lehepuhuritest saanud elanike vaenlased?
Vastus on lihtne. Elanike endi soovil. Iga lisamüra on häiriv – kõik on mõistetav. Kui puhuri operaator on loru ja laseb niisama lehti ühest krundi nurgast teise hunnikusse, kust need esimese tuulega jälle laiali lendavad, pole muidugi õige. Aga sama kehtib tegelikult ka rehitsemise kohta. Hullemal juhul suudab oskamatu operaator parklat puhastades «tulistada» autodele ka kivitäkked peale – see on täiesti lubamatu. Kuid lehepuhuriga on lood nagu iga riistapuuga – hävitustööd ei tee mitte elutu ese, vaid ikkagi inimene, kes seda käsitseb.
Lehepuhur pole laiskade inimeste tööriist, nagu seda ekslikult nimetatakse. Lehepuhur on kokkuhoidlike tellijate soovil kohale veetud masin, sest vaikse väliskoristuse eest ei olda nõus lisa maksma. Kas see on õigustatud, jäägu iga inimese enda otsustada. Küll aga pean vajalikult märkida, et lehepuhuri kasutegur võrreldes käsitööga on niiskete ilmade korral 3-5 kordne sõltuvalt sellest, millist pinnast ja millistes ilmaoludes puhastatakse. Kui paneme lauale pakkumise 100 eurot lehepuhuriga ja näiteks 350 eurot rehadega, siis pole raske oletada, kumba kasuks valitakse.