Jurist Merike Roosilehe sõnul on seadusemuudatus selgelt üürileandja huvides ja toob endaga kaasa ilmselt palju kohtuvaidlusi. Roosilehe hinnangul ei pea üürnikud seadusemuudatuse jõustudes kohe nõustuma uue lepingu sõlmimisega, millega seatakse talle suuremad kohustused ja maksekoormus.
Täna kehtiva seaduse alusel ei ole üürileandjal õigus nõuda remondifondi ega ka laenumakseid isegi juhul, kui nende tasumises on üürnikuga kokku lepitud. Veelgi enam – kuna nende tasumine on juriidiliselt õigustühine, on üürnikul õigus juba tasutud summad üürileandjalt tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete alusel kolme viimase aasta eest, sest alusetu rikastumise nõuded aeguvad kolme aasta möödudes. Kavandatav seadusemuudatus lubaks aga edaspidi üürilepingus kehtivalt kokku leppida, et vastavad kulud peab kandma üürnik ja seda juhul, kui vastav kokkulepe on sõlmitud kirjalikus vormis.
Seaduses sätestatud vormivea järgimata jätmise korral on kokkulepe tühine. Eelnõu seletuskirja kohaselt sellise kokkuleppe puhul kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõudmise eesmärk on tagada, et üürnik oleks sellise kohustuse võtmisest teadlik ning mõtleks kokkuleppe sõlmimise vajaduse üle järele. Selle kokkuleppe sõlmimine on võimalik üksnes esialgse üürilepingu sõlmimisel, mitte aga lepingu kestel. Roosileht ei välista, et üürleandjad teevad vastava kokkuleppe nende kulude tasumiseks ka enne seaduse muudatust sõlmitud üürilepingute puhul.
Kuigi seaduses on öeldud, et üürnik peab hoone korrashoiu- ja parenduskulud kandma üksnes mõistlikus, proportsionaalses ja ettenähtavas ulatuses, ennustavad juristid siiski palju vaidlusi, kuna mõistlikusest ja proportsionaalsusest võib üürileandjal üürnikust teine arusaam olla.