90AASTASED RETSEPTID ⟩ Valmista esiemade kombel piparmündikoogikesi ja kartulisalatit

Põltsamaa kodutööstuskooli köök 1930ndatel Foto: Fotis

Veebruaris on mitmeid tähtpäevi, mil võiks midagi erilisemat lubada. Miks mitte juba sõbrapäeval pakkuda vanaemade kombel tehtud piparmündikoogikesi. Vabariigi aastapäeval võiks aga mekkida ligi sada aastat vanal viisil valmistatud kartulisalatit.

Mõlemad retseptid on pärit väljaandest Ühistegelised Uudised, 22. veebruar 1930.

Piparmündikoogikesed

Vaja läheb:

250 g suhkrut, ½ klaasi vett, 1 supilusikas piima, 5 tilka piparmündiõli.

Valmistamine:

Vesi ja suhkur keedetakse siirupiks. Siirupit keedetakse seni, kuni tilk sõrmede vahele mõttes ja venitades moodustab sitke niidi. Kallatakse siis võiga määritud vaagnale, lastakse vähe jahtuda, piim ja piparmündi õli segatakse ning lüüakse hästi vahule, kuni segu muutub valgeks. Segust tehakse väikesed kuulikesed, veeretatakse suhkrus ja kuivatatakse leiges ahjus.

Kartulisalat

«Viimasel ajal ei pea paljud naised sündsaks köögis pliida ees askeldada,» kirjutati väljaandes. «Arvatakse, et toitude valmistamisega kaotatakse asjatult palju «kallist» aega. Köögitalituste jaoks on ju teenijatüdrukud ja pealegi saab palju poest juba valmilt.»

Kuid kõiki toite ei saa mitte osta valmilt kauplusest ja üks sarnastest oli toona kartulisalat. «Kartulisalati valmistamine nõuab tööd ja kannatust. Sellepärast on see roog ka paljudel söögilaudadel veel vaeslapse osas,» manitseti ja muretseti ajakirjas. Õnneks toodi vähe virkamatele perenaistele välja ka kartulisalati valmistamise retsept.

Valmistamine;

1. Võetakse võimalikult ühesuurused kartulid ja puhastatakse põhjalikult, ilma et neid kooritaks. Puhastamine sünnib harilikult leiges vees harjaga.

2. Kartulid asetatakse keedunõusse, kallatakse peale külma vett ja pannakse tulele. Kohe alguses lisatakse juurde ka tarvilik hulk soola (üks supilusikas täis ühe liitri vee kohta) ja köömneid, viimaseid umbes teelusikatäis ning aetakse siis pikkamööda keema. Viimase kümne minuti jooksul on soovitav tuli võimalikult väike hoida, see teeb kartulid ühetasaselt pehmeks.

3. Kartulite kõvadust katsutagu kahvliga või mõne muu terava asjaga. Teisiti talitades võiksid kartulid laguneda, väärtuslikud toiduollused kaduma minna ning neist ei saaks ka enam korralikke viile salati jaoks lõigata.

4. Pehmed kartulid lõigatakse peale selle, kui neid keedunõus kindla katte all veel on aurutatud, kuni nad veel soojad on, õhukesteks viiludeks ja segatakse maitse järgi lisandustega, mille hulka kuulugu ka peeneksriivitud sibul, petersell ja putk.

6. Salatisoustiks võetagu käesoleval juhusel oliivõli, sidrunimahla, inglise sinepipulbrit ja pipart. Koore juurdelisamisega võib tõsta veel salati maitset ja lõhna.

6. Sousti valatakse kartulitele ainult niipalju, kuipalju kartulid suudavad sisse imeda. Salatinõu põhjal sousti ei tohi olla.

7. Tuleb hoolt kanda selle eest, et segamise juures kartuliviilud ei puruneks. Selleks on soovitav nõu kinni katta ja siis sisu ettevaatlikult läbi raputada.

8. Valmis salat lastakse viis kuni kuus tundi seista, et soust hästi kartulitest läbi imbuks. Enne lauale andmist on siiski veel soovitav salatit maitsta.

9. Kui käepärast murulauku, võib seda peeneks riivitult enne lauale kandmist salatile peale raputada. 10. Kartulisalatit võib soovikorral kaunistada Ameerika salati ehk kressilehtedega.