STATISTIKAAMET ⟩ Ebaselguse perioodidel tasub vaadata kinnisvaraliike, mis muidu tähelepanu keskpunktis ei ole

Suvilaturul on langus vaikselt tõusuks pöördumas. Foto: Shutterstock

Viimase aja aktiivne arutelu ajakirjanduses, kas kinnisvaraturg liigub ülekuumenemise teed või on tegemist jätkusuutliku kasvuga, paneb investorid tootluse pärast muretsema. Kas tasub kinnisvara osta, kui hinnad on õhku täis ja üüritulu tootlus minimaalne? Ebaselguse perioodidel tasub vihjete saamiseks vaadata kinnisvaraliike, mis muidu tähelepanu keskpunktis ei ole, näiteks suvilaid, soovitab Statistikaamet.

Suvilad tunduvad praegusel ajal olema heaks peidupaigaks nii pandeemia kui ka turu ülekuumenemise eest. Eksperimentaalstatistiliste meetoditega kinnisvarakuulutusi analüüsides selgub, et suvilate hindade osas on viimase aasta jooksul aset leidnud ootamatuid ja esmapilgul raskelt tõlgendatavaid arenguid. Neid lahti mõtestades võib aga tõdeda, et tegemist on väga võimalusterohke osaga kinnisvarasektorist.

Sarnased saared, aga erineva käitumisviisiga

Viimase aasta jooksul on osades piirkondades suvilakinnistute hinnad tõusnud, teistes langenud. Hiiumaal on võrreldes 2020. aasta märtsiga müügiks pakutavate suvilate ruutmeetri hinnad kahekordistunud, samas kui näiteks Saaremaal leidis aasta võrdluses aset 20 protsendiline kukkumine. Mõlemad on saared, mõlemad on eksklusiivsed ja atraktiivsed, mõlemal on pakkumine limiteeritud, aga käituvad nad täiesti erinevalt.

Saaremaa puhul võib emotsionaalselt mõjuda ehk see, et viirusepuhangu alguses oli seal suur nakatumine ja pandeemia pelgupaigana saar erinevalt Hiiumaast ei mõju. Möödunud aasta märtsist augustini langesid Saaremaal suvilate ruutmeetrihinnad lausa 40 protsenti, millest tulenevalt võib praegust 20 protsendilist madalseisu hoopis mõningaseks taastumiseks pidada. Emotsioon ja mälestus viirusekoldest koos ohuga saada mandrist ära lõigatud võisid seega hinnad alla lükata küll.

Suvilate pakkumise ruutmeetrihinnad kukkusid oluliselt ka Lääne-Virumaal, kus aastane langus oli suurusjärgus 60–70 protsenti. Sama trendi on märgata ka Järva maakonnas, kus hinnalangus oli 32 protsenti. Põlva puhul, mis on kujunemas sisuliselt Tartu elamurajooniks, on näha teatud hinnatõusu, mis oli aasta võrdluses 2 protsenti. Üldiselt seal, kus elatakse, tavaliselt ei puhata ega suvitata ja seega ei ole Põlva suvilate hinnad suurt tõusu läbi teinud. Samas ei ole ka üldine paranev kinnisvara hinnafoon lasknud seal langusel tekkida.

Harjumaa lähimaakonnad vahetavad puhkajad elanike vastu

Lääne-Virumaa ja Järvamaa võivad aga Tallinna jaoks täita sama rolli, mis Põlvamaa Tartu jaoks. Tallinna majanduspiirkonna võimas areng võib tähendada seda, et Järvamaast ja Lääne-Virumaast saavad pealinna järgmise arengulaine elamispiirkonnad. Seda eriti veel olukorras, kus kodukontori roll on muutunud ja jääb ka edaspidi oluliseks. Sellest võib tuleneda ka nende piirkondade võimalik tagasilangus puhkepaikadena.

Väga võimsa kasvu on aga teinud Võrumaa, kus suvilakinnistute ruutmeetri hind on aastaga suurenenud 96 protsenti. Tegemist on legendaarse puhkepiirkonnaga ja kui keegi ikka tõeliselt viiruse eest pakku minna soovib, siis on Võrumaa metsad selleks üheks parimaks variandiks.

Üldiselt võib maakondade suvilate hinnadünaamikat analüüsides teha järelduse, et vaatamata erisuunalistele muutustele, on sellel turul näha aktiivsust ja ka mõned kukkumised on juba tõusudeks pöördunud, näiteks Pärnu ning Lääne maakonnas. Lisaks viitab üldine hinnatõus kinnisvaraturul koos võimaliku Euroopa Keskpanga kavaga pandeemia tagajärgedega tegelemiseks üha hoogsamalt raha trükkida sellele, et võib ennustada suvilakinnistute kallinemist. Tõusulaine tõstab tavaliselt kõiki paate ja kui raha hakkab üha rohkem kinnisvarasektorisse voolama, siis ei jää suviladki sellest ilma. Pandeemiajärgses maailmas oskavad inimesed oma privaatset elupiirkonda täiesti uues valguses näha. Seega, kui kusagilt otsida kinnisvarasektori edasist tootlust, siis suvilakinnistud on kindlasti üheks võimaluseks, mida tasub analüüsida.