PANEELIKABLOGI ⟩ Võtmed käes, mis edasi?
/nginx/o/2020/12/01/13505744t1hcbc2.jpg)
11. aprill 2021, 09:27
/nginx/o/2020/12/01/13505931t1h36d8.jpg)
Susanna kirjutab sellest, kuidas kulgeb korteriremont Eesti populaarseimas elamus, paneelikas. Seekordses osas tuleb juttu kolimisest ning sellest, kuidas üürikorteri sisu kastidesse mahutada.
Kui olin võtmed kätte saanud, oli aeg lõpuks kolima hakata. Mida see aga täpselt tähendab, kui elad üksinda, autot ei oma ja vanemad elavad teisel pool Eestit? Siis tulevad appi sõbrad!
Kui üürikas tuleb mahutada kastidesse
Esimesena asjana pidin kokku pakkima kogu oma üürikorteri. Mulle tundub siiani uskumatu, kui palju asju ühte 20-ruutmeetrisesse ühetoalisse korterisse ära mahtus. Viimastel päevadel enne kolimist võis kaste leida nii diivani tagant, kõrvalt, seest, riidekapi eesti kui ka praktiliselt köögist. Kohta, kuhu astuda oleks võimalik, oli järjest raskem leida. Kastidesse pakkimata jätsin vaid oma riidepuudel olnud riided ja kogu söödava, mis külmkapis ja sügavkülmas leidus.
Aprilli viimasel laupäeva hommikul oli aeg lõpuks kolima hakata. Sõber sõitis autoga minu üürika ette ja hakkasime vaikselt koos kaste tema autosse tassima. Oi, kui hea oli see, et üürikas asus esimesel korrusel. See tegi asja kohe mitu korda lihtsamaks! Kui auto oli kaste täis laotud, asusime teele pea teise tallinna otsa, kus minu uus kodu asus. Seal algas korralik trenn, vedades kast kasti haaval kõik asjad kolmandale korrusele. See on see probleem, kui ostad korteri vanasse paneelikasse - lifti siin ei leidu. Selliseid tiire tegime kokku kolm ja olidki enamus asjad ühest korterist teise toodud.
Küll aga jäid mul üürikasse veel kontorilaud ja tool, mis oli vaja kuidagi samuti uude koju toimetada. Esimese sõbra autosse need aga ei mahtunud. Seega pidin hakkama uut inimest otsima, kes leiaks selle aja ning kellel oleks piisavalt suur auto, et minuga koos veel viimased asjad ära kolida. Õnneks teadsin kohe, kellelt abi küsida ja nii oligi juba paari päeva pärast minu üürikas valmis vastu võtma uut omanikku ning mina olin kõigi oma asjadega jõudnud päris oma koju.
Kuidas tuua üksinda ära mööbel?
Kas arvasite, et nüüd on kolimisega kõik? Ei, aga muidugi mitte. Kuna kogu minu olemasolev mööbel koosnes üksnes ühest väikesest Ikea kummutist ja Jyski peeglist, pidin hakkama vaikselt sisustust otsima. Minu kõige huvitavam seik leidis aset siis, kui rentisin Citybee auto, et ära tuua enda voodi ja söögilaud. Esiteks ei mõelnud ma autot rentides üldse selle peale, et see, et auto on kõrge ja suur (linnamaastur) ei tähenda see, et minu voodi sinna ikkagi ära mahuks. See tähendas, et esimese asjana pidin pärast rentimist hakkama auto sisemust mõõtma, lootes, et kuidagi saan ikka oma asjad ära toodud. Numbrid nagu enam vähem klappisid ja nii ma teele asusin.
Poe juurde jõudes selgus aga tõsiasi, et üks voodi osa oli koos papiga liiga pikk, mis edasi? Tore töötaja aitas mul ümbrise ära võtta ja nii mahutasime selle ilusasti autosse ära. Lisaks saime kahepeale autosse tõstetud ka üllatavalt raske söögilaua ja kogu ülejäänud voodiraami. Asjad autos, sõitsin tagasi koju. Mille peale ma aga jällegi ei mõelnud oli see, kuidas ma kõik need asjad endale tuppa saan. Eriti tore oli avastada söögilaua ümbriselt, et toodet peaks tõstma kaks inimest. Mind oli aga üks.
Mul on väga kahju, et mul ei ole videot sellest, kuidas ma selle raske laua autost välja tirisin ja siis seda püsti hoides (laud ise pea sama pikk kui mina) ühte nurka ja siis teist nurka edasi tõstes mööda kõnniteed korteri ukse poole liikusin. Ütlen ausalt, et selle paarikümnemeetrise tee peal tegin päris mitu pausi. Ise samal ajal naersin, kui naeruväärne see teistele välja võis näha. Ukseni jõudes sain ka aru, et üksinda ma seda mitte kuidagi kolmandale korrusele ei tassi. Nii ma siis seda ootasin, kuniks möödus üks noormees, kellele ma julgelt ligi astusin ja palusin tal mind aidata. Õnneks oli ta nõus ja saime koos laua ilusasti kolmandale korrusele viidud. Nii see elu üksinda elades käib. Abi tuleb julgeda küsida.
Loo lõpetuseks pean tõdema, et veel aasta hiljem on mul paljud asjad kastides. Küll olen need liigutanud ühest toast teise, et saaks kontoritoas remondiga alustada, kuid siiski on kaste, mida ma pole aasta jooksul isegi kordagi avanud.
Susanna tegemistel saab silma peal hoida tema Instagramis.