KATKEND ⟩ Lilleniit ja mesilased käivad kokku nagu pika säärega kummikud ja põlvini seelik maanaise seljas

«Meie…» on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF/Postimees Grupp

Kirjastuselt Petrone Print on ilmunud raamat «Meie mesilased». Avaldame katkendi autor Krista Kivisalu pihtimustest. 

Muidugi unistan ma lilleniidust. Pärast ajakirjanduse tublit teavitustööd globaalse liigirikkuse kadumise teemal on liigirikas niit saanud niisama popiks kui mesilased. Aga kui ma esimest korda kodus suu lahti tegin ja avaldasin, et tahan lilleniitu, vaatas mu isa mind kerge pettumusega. Tema on viimased 50 aastat püüelnud selle poole, et maja ümbert oleks kõik niidetud, meie koduümbruse heakorda on kolhoosiajast saati teistele eeskujuks toodud. Aga nüüd siis – lilleniit, õigemini teekond sinnapoole. Niit tähendab ju, et muru asemele tuleb niitmata ala?!

Eelmisel suvel jõudsime alustuseks niikaugele, et maja ees on endiselt muruplats, aga maja tagant me rohkem ei niitnud kui vaid korra suve lõpus. Ainult käigurajad niitsime sisse, mesitarude juures ka. Selle eksperimendi tulemusena saan kõigile niiduhuvilistele kinnitada, et lilleniidu rajamiseks ei piisa sellest, et jätad tagaõue niitmata. Hoolika aastakümnete pikkuse niitmise tagajärjel on liigid koosluses vahetunud, näiteks meie aiataguse viljakal mullal kasvavad peamiselt võililled. Need pole närtsinult tõesti suuremad asjad. Õnneks on meil tagaõues ka vähem viljaka mullaga laike, kus kasvavad nurmenukud ja metsmaasikad ning suve lõpus äiatarid pisikese põdrakanepikambaga.

Aga just nii see on, suure lilleniidu tegemine on aegavõttev protsess. Meie plaan on nüüd rajada selline niit kunagisele heinamaale ja sellest suurest tööst on valmis alles esimene etapp. Meie teisel maasuvel niitis mu isa osal heinamaal, umbes 0,3 hektaril, heina maha. Teatas, et kõva keraheina võtab ainult oskaja mehe vikat, ega lasknud meil niidukit tellida. See oli kaunis ärev vaatepilt: mu poolpime 90aastane isa võttis ühte kätte vikati, teise kätte kepi, kõndis heinamaale, lõi kepi jõuliselt otsapidi maa sisse, sättis vikati kätte ja asus niitma. Niitis lõunani, tegi kerge söögipausi ja siis niitis õhtuni välja. Isa ei ole meil mingi tööde jupitaja. «Töö on vaja ära teha,» ütleb ta ja jätkab, kuni tehtud saab. Kui ema veel elas, tekitas see isa komme meile aeg-ajalt piinlikke momente: kuidas siis meie nii pikalt vastu ei pea?

Pärast selle niiduse kuivamist pani Sepp traktori käima ja tõmbas heina maa-ala serva. Siis kraapis ta pinnase äkkega pealt nii katki, kui andis. Umbes kümne läbisõitmise tulemuseks saime mulla, kust turritavad välja tuhanded juurtepusad. Lasime maal kuivada, siis «riisus» Sepp juured traktoriga kokku. Sügisel kündis ja tasandas maapinna mitu korda üle. Uuel kevadel ootab ees maa uus puhastamine juurtest ja siis on näha, kas me saame sinna lilleniidu seemnesegu külvata või peame maad veel kord juurtest puhastama.

Lilleniit ja mesilased käivad minu meelest kokku nagu pika säärega kummikud ja põlvini seelik maanaise seljas. Ilus, eriti kui siin-seal kasvavad puud nagu meil seal praegusel heinamaal. Natuke mändi, natuke vahtraid, mõni kask. Nii et see meie lilleniit tõotab tulla veidi nagu puisniit, ja ükskord saab ta valmis niikuinii.