GALERII ⟩ Mitte mingi tavaline kodu! Endisesse tõllakuuri kodu rajanud noorpere linnaelu taga ei igatse

Timmotalode neljaliikmeline pere elab 1860. aastal ehitatud tõllakuuri rajatud korterelamus. Pealehakkamist täis pere unistab suurelt ja ei kohku ühegi tagasilöögi ees.

See, et Timmotalode kodu asub kortermajaks renoveeritud tõllakuuris kohe vana mõisa kõrval, juhtus pererahva sõnul täiesti kogemata.

«Juba mitu aastat tagasi hakkasime mõtlema päris oma kodu ostule, aga see teekond oli täis ettearvamatusi ja keerdkäike. Lõpuks olimegi otsuse ees, et kas kolida suuremasse üürikorterisse linnas või osta siiski oma kodu, aga linnast väljas,» märgib Mari-Liis Timmotalo.

Kuna noored ei tahtnud maksta üüratuid summasid võõra inimese kodus elamisele, hakati vastavalt eelarvele otsima päris oma kodu.

«Leidsimegi huvitava kortermaja 15 kilomeetrit kesklinnast eemal. Tegelikult tahtsime esialgu sellest hoonest hoopis teist korterit, aga jäime sellest ilma, sest teine ostja oli kiirem. Otsustasime, et lähme vaatame siis seda esimese korruse korterit ka ning saime üsna kiirelt aru, et see ongi meie uus kodu,» märgivad perepead õhinal.

Elutoas olev kaaraken võlus neid koheselt ning pere nägi juba vaimusilmas, kuivõrd palju mänguruumi tulevas kodus olema saab. «Maja ajalugu uurides saime aru, et see hoone on väga eriline ja tegemist ei ole tüüpilise kortermajaga, mis oli meie silmis samuti pluss,» lisab Mari-Liis.

Kodu kujundamine kui lõputu protsess

Perepeade sõnul nokitsevad nad korteris jupp-jupi haaval, lähedaste nõu ja jõu najal. 

«Kogume jälle natuke raha ja siis võtame mingi suurema projekti ette. Vahepeal nokitseme siit-sealt, ostame sisekujunduselemente juurde või vahetame midagi välja. Mulle tundub, et kodu kujundamine ongi lõputu protsess ja see teebki minu jaoks oma kodu kujundamise nii põnevaks. Kogu aeg mõte jookseb ja igav ei hakka kunagi,» selgitab Mari-Liis õhinal.

Ta lisab, et enne sisse kolimist tegid nad kaasaga vähem kui kuu ajaga päris mitmed suured tööd ära. «Lasime lihvida ja õlitada põrandad, värvisime ja tapeetisime seinad, paigaldasime põrandaliistud, ehitasime elutuppa ja kontorinurka riiulid. Meie pereliikmed ja minu sõbranna käisid meil abiks. See kõik oli palju suurem töö kui ma ette kujutasin, eriti just liistude paigaldamine, sest liistude õige nurga alt lõikamine nõuab täpsust ja aega,» meenutab Mari-Liis. 

«Kuidagi läks õnneks, et täpselt enne esimest koroonalainet saime kõik tehtud ja sisse kolitud. Ma olen ikka mõelnud, et milline vedamine, et me saime oma kodu ostetud enne koroonakriisi, sest nüüd on meil koht, kus mõnusalt olla. Väga ei kipukski kodust kuskile, sest siin on tõesti hea ja tore,» ei suuda Mari-Liis oma õnne ära tänada.

Kõike korraga ei saa

Perepead tõdevad, et koduost on õpetanud neid paremini oma aega planeerima. «Pane paika, kui kaua aega mingi asja jaoks võiks kuluda ja kolmekordista see. Vähemalt tulevikuminale annaksin ma sellist nõu,» nendib Mari-Liis.

«Mul on lihtsalt mingi paratamatu optimism, et kõik sujub kiirelt ja lihtsalt, aga elu on õpetanud, et päris nii ikkagi asjad ei käi. Küll murdub tüübel seina sisse ja on vaja see kuidagi kätte saada. Või selgub, et maakivisein on mõnest kohast pude ja kruvi ei saa sinna kinnitada. Või tuleb kiirelt langetada otsus, et kõiki seinu ei saa ikkagi värvida, sest vana tapeediliimi ei õnnestu korralikult maha saada,» meenutab ta.

Mari-Liisi sõnul on nad abikaasaga mõlemad algajad remondimehed, mistõttu pööravad nad eriti hoolsalt tähelepanu eeltööle ja piisavale ajavarule. Timmotalodel on vedanud, kuna Mari-Liisi kasuisa on ehitaja, kes saab neid vajalike tööriistade või teadmistega toetada.

«Nagu abikaasa ütles, kui vana trelli nurka viskas ja head tööriista proovida sai: lausa lust on ju nii tööd teha,» meenutab Mari-Liis.

Pereema on viimasel ajal ka ise rohkem käed külge pannud ja õppinud, et igasugused hirmud isetegemise juures on asjatud. «Päris kõike ei tasu muidugi ise teha, näiteks plaatimistööd, elektritööd ja torude vedamise jätaks mina asjatundjale,» on Mari-Liis veendunud.

Ise pusimiseks on lisaks oskustele ka aega vaja ja pisikeste laste kõrvalt on see Mari-Liisi sõnul pigem võimatu. «Nii teemegi asju õhtul hilja või rakendame lapsehoidjate abi. Ja anname endale aru, et kohe ei peagi kõike jõudma, perega on ka oluline koos olla. Küll saab need värviparandused ka millalgi tehtud ja postrid seina pandud,» leiab Mari-Liis.

Lihtsuses peitub võlu

Kõige rohkem aega veedab pererahvas elutoas. «Siin on meil diivani ees ja kohe kaarakna juures mõnus vaip, kus saavad lapsed mängida, mina armastan siin näiteks ka trenni teha. Vaade parki on väga rahustav ja kui vaikselt olla, kostub tuppa isegi linnulaul,» kirjeldab ta idülli, mille keskel elab.

Pererahva lemmiktoaks on aga konkurentsitult nende lastetuba, mille mahe, ent lapsemeelne interjöör kõigil naeratuse näole toob. «Seal toas veedame ka päris palju aega ja kui lõpuks riiulid ja postrid seina saaks, siis oleks see ka esimene tuba, mis on minu hinnangul täiesti valmis,» lausub Mari-Liis.

Ka vastvalminud köögiprojekt kukkus pereema meelest erakordselt hästi välja. Kuigi ka see on veel poolik, sest näiteks kapialune valgustus on puudu ja värviparandused tegemata.

«Tegime suhteliselt minimaalse eelarvega köögis värskendusremonti ja kuna meie pisike poolavatud köök on otse elutoa kõrval, siis püüdsimegi köögi elutoa värvide järgi kujundada. Kasutasime näiteks köögi tagaseinas elutoast alles jäänud tapeeti, mille lakkisin saunalakiga üle, et see vastupidavam oleks. Nii tuli köögi tagaseina maksumuseks vähem kui 10 eurot. Alumised köögikapid kiletasin üle, mis oli samuti väga soodne lahendus, kuid visuaalselt meeletult suur muutus. Kile õnnestus leida selline, mis sobib ideaalselt meie elutoas oleva söögilauaga,» kostab Mari-Liis.

Põnev vahe-etapp

Mari-Liis on seda meelt, et mitte midagi ei ole veel katki, kui mõni viimistlustulemus ei jäänud päris selline nagu esialgu loodetud. Kõige suuremad ja tehniliselt keerukamad projektid on pererahval alles ees ning sestap ei hakatagi veel sündmustest ettepoole tormama.

«Ma arvan, et kripeldama pole otseselt midagi jäänud. Ma naudin kogu seda kodukujunduse teekonda ja kuniks midagi totaalselt untsu ei lähe, on see kõik pigem põnev õppeprotsess,» tõdeb Mari-Liis ning lisab, et korteri planeeringut naljalt juba muuta ei saa.

«Kuna meil on mitmed seinad väga paksud ja maakivist, siis ei ole variant ka seina vahelt lõhkumine ja seeläbi planeeringu muutmine. «See on ka üks põhjustest, miks meie praegune kodu ei ole meie unistuste kodu ja igavene kodu. Oleme mõelnud, et maksimaalselt 10 aastat elame siin korteris, aga edasi soovime ikkagi veel avaramat ja ruumikamat kodu, kus kõigil oleks oma tuba ja köök oleks kodu süda. Sellest hoolimata olen ma väga rahul, et meie vahe-etapp on just siin, vanas tõllakuuris vaatega mõisapargile,» sõnab Mari-Liis.

Linnamelu ei igatse

Timmotalod on tänaseks veidi üle aasta oma erilises kodus elanud. Suurlinna tuled ja lõputu melu neid enam tagasi ei kutsu. 

«Me oleme oma linnast ära kolimise otsusega väga rahul, kuigi alguses kartsime, et see ei ole ikka meie jaoks parim lahendus, sest olime pigem linnainimesed. Minu jaoks on siin ideaalne kombinatsioon looduslähedusest, aga samas korteris elamise mugavustest. Otse elutoast saab astuda mõisapargi roheluse keskele ja kuulata linnulaulu. Linnakärast eemal elamine on nagu unistuse täitumine, aga ma lihtsalt ei teadnud varem, et mul selline unistus üldse oligi,» täheldab Mari-Liis.

Timmotalode jaoks on kodu see koht, kus on perekond. Pererahval on elutoa seinal suisa poster kirjaga: «Kodu on seal, kus oleme meie.»

«Oleme ikka abikaasaga arutanud, et mida me varem, enne laste sündi, üldse kodus tegime. Enamasti oli see koht, kus peatuda oma tegemiste vahepeal. Nüüd, kui meil on lapsed, siis tõesti ongi kodul täiesti teine tähendus,» kinnitab Mari-Liis.

Pereema sõnul on toad täidetud väikeste laste energiaga ning kui neid parasjagu kodus ei viibi, on perepeadel veider olla. 

«Samas ei saa salata, et ootan salamisi ka seda päeva, mil lapsed on suuremad ja saab kodus ka puhata, filmi vaadata, rahulikult teed juua. Praegu on kodu selline huvitav koht, kus käib pidev töö ja tegutsemine ning eriti seda puhkemomenti ei ole,» annab Mari-Liis tõele au.

Kuna Mari-Liisi ja ta abikaasa vanemad, õed, sõbrad ja teised sugulased on suuresti Eestis, ei igatse ka nende hing laiemat maailma avastama. 

«Ma olen tegelikult üsna patriootlik ja arvan, et Eestis on hea elada. Mulle väga meeldib see piirkond, kus me praegu elame – Emajõe kaldal, metsa ääres ja linnale võrdlemisi lähedal. Arvan, et meie tulevikukodu võiks vabalt sellele kandile lähedal asuda, unistab Mari-Liis.

Pere tegemistel saab silma peal hoida nende Instagramis.