Päevatoimetaja:
Kristina Kostap
Saada vihje

KATKEND Kitse demoniseerimine tekkis kunagi keskajal, kui kitse hakati pidama kuradi loomaks

Copy
Kitsed. Pilt on illustratiivne.
Kitsed. Pilt on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kirjastuselt Petrone Print on ilmunud raamat «Meie kitsed», milles räägib oma kitsede ja lammastega koos kasvamise loo Mäehansu talu perenaine Marge Salumäe.

Kitsepiim on üks müütilisemaid toiduaineid, millele on omistatud kõikvõimalikku tõbesid ravivat toimet. Samas on kitsepiim nende toitude esikümnes, mida suur osa inimesi keeldub söömast. Sellel olla nii vastik maitse. Mitte et nad seda oleks ise proovinud, aga nad teavad kindlalt.

Kitsed ja kitsepiim on tegelikult eestlase ja ka enamiku inimkonna toidulaual olnud tükk aega kauem kui lehmapiim. Kits on lihtsalt nii palju vähenõudlikum loom kui lehm, teda on lihtsam pidada. Saunik sai ikka oma hütikese taga kitse pidada, temale võsa servast heina kokku kraabitud. Kits on võimeline endale ka talvisest metsast ise toidupoolist leidma, lehm mitte.

Kitse demoniseerimine tekkis kunagi keskajal, kui kitse hakati pidama kuradi loomaks. Saatanat kujutati piltidel tihti just soku sarvedega ja sõrgadega. Millest see tuli, mina ei tea. Ilmselt kitse silma erilise kujuga pupillist, aga ka tema iseloomust. Usun, et kõik on vahel öelnud oma kitsele «Kuradi kurat küll!» ja siunanud «Mis saatan sulle täna sisse on läinud!». Väga isepäine loom!

Kitsepidamine jäi kolhoosiajal tagaplaanile, kuna majanduslikult oli kasulikum pidada lehma, piima kokkuost toimis ja vabu rohumaasiile oli ka piisavalt. Lehm suutis rahaliselt peret ülal pidada ja lapsed ülikooli saata. Aga ajad muutusid. Kui 1990ndatel piima kokkuost lõppes, jäi soiku ka lehmapidamine ning tänapäeval on kitse oma tarbeks kahtlemata mõistlikum pidada kui lehma, piima jagub parajalt ega pea ülejääkidega tegelema. Kitsepidamisele ei tulnud kasuks ka president Meri hoogne kitsepidajatest venelaste ja lehmapidajatest eestlaste võrdlus. Nii ongi Eestis praegu arvatavasti neli-viis tuhat kitse ja see arv ei ole viimasel ajal oluliselt suurenenud.

Nii kitse- kui ka lehmapiimast saadav energiahulk on ühesugune: 70 kilokalorit. Ka põhiliste toitainete sisaldus on sarnane. Kummaski on rasva 3,5–4,5 protsenti, valgu üldkogus on 4,2–4,6 protsenti. Kitsepiimas on siiski kaks korda rohkem selliseid väärtuslikke valke nagu albumiin ja globuliin. Praktikas tähendab see suuremat kaitsevõimet haiguste suhtes ja organismi paranemise soodustamist. Piimarasva molekulid esinevad kitsepiimas palju väiksemal kujul kui lehmapiimas, tänu millele imenduvad need kergesti läbi sooleseina. See muudab kitsepiima ka palju paremini omastatavaks kui lehmapiima. Väikesed rasvakuulikesed on ka põhjus, miks seistes ei teki kitsepiimale peale koorekihti.

Kitsepiima oluline omadus on selle vähene allergeensus – seda saavad juua ka need, kes on lehmapiima suhtes allergilised. Samas on kitsepiimas piimasuhkrut ehk laktoosi peaaegu sama palju kui lehmapiimas, mis tähendab, et laktoositalumatuse korral kitsepiim ei sobi. Kitsepiima peetakse sobivaks toiduks selliste terviseprobleemide korral nagu ärritusköha, bronhiaalastma, angiin, neelu- ja mandlipõletikud ning teised kurguhaigused, mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandid. Kitsepiim on seeduvuse poolest sobilik toit vähihaigetele keemiaravi ajal, kui muud toidud on liiga rasked seedida. Välispidisel kasutamisel parandab kitsepiim naha elastsust ja pindmist vereringet.

Siiski võiks meeles pidada, et kitsepiim ei ole ravim, vaid on väga hea toiduaine. Ta maitseb väga hästi. Kui kellelgi tulebki meelde, et kitsepiima on korra maitstud, aga see maitses kohutavalt, siis on midagi kuskil korrast ära olnud: loomapidamistingimused, sööt, lüpsihügieen, piima hoidmine. Värskel kitsepiimal ei ole spetsiifilist lõhna ega maitset, see tekib alles pärast seismist.

Kitsepiimast valmistatakse juustu, mida on kaht sorti: kõva ja pehme. Pehmetest kitsejuustudest on tuntuim feta, kõvadest eelkõige halloumi, vahemerelised mõlemad. Erilise hõrgu maitsega on kitsepiimast tehtud hallitusjuustud. Kitsepiimavõi on lehmapiima omast pehmem, veidi magus. Kitsepiimast saab valmistada ka kohupiima ja jogurtit. Omaette maiusena on populaarsust kogumas kitsepiimast keedetud karamell.

Üldiselt pean end tolerantseks inimeseks ja arvan, et inimesed võivad teha ja süüa, mida heaks arvavad. Kitsepiima puhul on mu närv natuke lühem. Ise söö, mida ja kuidas iganes, kui aga pakud oma piima müügiks, peab olema asi puhas. Kui kuskil lahvatab puugipaanika, siis kaovad kõigil kitsepidajail kliendid, teha pole midagi. Viimase suurema kitsepiima-puugipaanika ajal uurisin terviseametist ja VTAst asja ning mõlemast tunnistati, et neid kitsi ja nende piima ei oldud uuritud ning Eestis isegi ei tee ükski labor selliseid uuringuid. Ehk teisisõnu: tõenduspõhisest meditsiinist me siinkohal rääkida ei saa ja tegemist oli külajutuga, puukinformatsiooniga, mis ikka kitsepidamisega kaasas käib. Paraku on kahju tehtud ja kitsekasvatajate ülesanne on tõestada, et kitsed ei ole ohtlikud. Ning et ennast ja looma puukentsefaliidi eest kaitsta, kasutagem vaktsineerimist, mitte külajutte! Kitsedele on olemas välisparasiitide tõrjevahendid, mida loomakasvataja saab ise lihtsasti kasutada. Küsi hästi varustatud loomaarstilt.

Teine külajutt puudutab kitsepiima maitset. Igal laadal tegelen müüdimurdmisega, pakkudes rahvale maitsta kitsepiima ja -juustu. Alati on neid, kes ütlevad: «Ei, mina ei julge, olen proovinud, see oli nii vastik ja kibe!» Seepeale pakun end julgestuseks kätt hoidma, nuusutame ja maitseme koos, et ei ole kibe, ei ole vastik, on hoopis hea. Kitsepiim on hea, kui seda õigesti käidelda! Igasugune haigus saab alguse peast: me kas sööme ta sisse või mõtleme välja. Väljamõtlemise vastu me tavaliselt ei saa. Küll aga sissesöömise vastu.

Tagasi üles