N, 1.12.2022

Niita või mitte? Tallinna maastikuarhitekt räägib murust linnaruumist

Kodu.postimees.ee
Niita või mitte? Tallinna maastikuarhitekt räägib murust linnaruumist
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Tallinna Linnavalitus võttis 2020. aastal vastu uue haljastuse inventeerimise korra.
Tallinna Linnavalitus võttis 2020. aastal vastu uue haljastuse inventeerimise korra. Foto: Madis Veltman / Postimees

Inimese side loodusega ei ole vaid materiaalne ning palju räägitakse ka sellest, et mida rikkalikum on elukeskkond, seda parem see inimesele on. Linnamurust ning selle hooldusnõuete muutusest pajatab Tallinna maastikuarhitekt Kristiina Kupper.

Hea, et järjest enam on ajakirjanduses kuulda ja lugeda elurikkusest ja sellega seotud muru niitmise teematikast. Muru kohta öeldakse, et see on elurikkuse seiskohalt kõrbeala ja just sellised need alad ka peale kuumaperioodi enamasti välja näevad. Linnavalitsusele laekub murekirju nii nendelt, kes on intensiivse niitmise poolt, aga ka niitmise vastastelt.

Kuidas siis pealinnas selle muruga asjalood on?

Tallinna ruumiandmete registri järgi on pealinna pindalast 2020. aasta 1. juuli seisuga loodusliku või inimtekkelise taimekattega kaetud 55,5 protsenti. Sellest omakorda on muru nii era- kui avalikul alal 3196 hektarit ehk 36,1 protsenti kogu taimekattega alast. Kuid muru on vaid üks haljastuse elemente ja seega alustan pealinna olukorra selgitamist natuke laiema pildiga.

Meie naabrid soomlased on teinud uuringu, mille tulemusena selgus, et kvaliteetselt projekteeritud, ehitatud ja hooldatud haljastus hoone ümber suurendab kinnisvara hinda kuni 10 protsenti ja vähendab samavõrra müügiperioodi. See uuring toob hästi esile, et elukeskkonna kvaliteeti ei saa suurendada vaid hästi planeerides või projekteerides, oluline on ka ehituse ja hoolduse kvaliteet.

Kuidas parandada meid ümbritseva haljastuse kvaliteeti?

Tuleb tegeleda haljastuse eluringis (planeerimine, projekteerimine, ehitamine, hooldamine ja nende protsesside juhtimine) kõikide etappidega. Näiteks, kui oleme väga hea projekti koostanud, aga see on halvasti ehitatud, siis kaasnevad ka hooldusel probleemid. Või kui ka ehitus on hästi tehtud, aga vajalik hooldus on tegemata, ei vasta tulemus ikka meie ootustele.

Haljastuse planeerimisest ja projekteerimisest

Tallinna linnavalitus võttis 2020. aastal vastu uue haljastuse inventeerimise korra, mille eesmärk on enne ehitustegevuse planeerimist selgitada välja ehitustegevusega seotud alal kasvavad loodusväärtused (puit- või rohttaimed, taimekogumid, kasvukohatüübid, kaitsealused taimeliigid või looduslikku tasakaalu ohustava võõrtaimeliigid), et siis neid võimalikult palju säilitada lõpplahenduses. Samuti leiab linna esitatud tingimustest, et eelistataks looduslikult reguleeruvaid ruumilahendusi massilist hooldust vajavatele lahendustele.

Milline on aga nendele tingimustele vastav maastikuarhitektuur? Tallinna linnavalitsus on olnud kahe rahvusvahelise konverentsi «Low Inpact Design ehk maastikukujundus loodusega» kaaskorraldaja. Kui esimesel konverentsil räägiti, mida me mõtleme maastikukujunduse all loodusega, millised on selle kujunduse kasulikud pooled ja kuidas seda teha, siis teisel konverentsil keskenduti enam rohttaimedele ja nende kooslustele. Nii on saanud ametnikud ja planeerijad/maastikuarhitektid ühiselt juurde teadmisi ehk omandanud ühise keele antud teemal suhtlemiseks.

Ja just teise konverentsi Maria Ignatjeva ettekandest pärineb mõte, et ülemaailmse maastikuarhitektuuri globaliseerumise järel (kui näidatakse fotosid maastikupargi stiilis kujundatud aladest, sest just see stiil on enim levinud, on pea võimatu vahet teha, millises maailmajaos park asub) on hakanud tekkima uus stiil – inglise keeles biodiversinesque. Eesti keeles võiksime siis seda tõlkida lühidalt elurikkuse stiiliks. Seda stiili saavad nüüd viljeleda kõik pealinna kinnistuomanikud, sest varem ettekirjutatud suurim võimalik murukõrgus 15 sentimeetrit on uuest heakorraeeskirjast välja jäetud.

Muru rajamise asemel oleme külvanud lilleniidu ehk kuidas muutsime probleemid eelisteks?

Kui Tallinn hakkas valmistuma Euroopa rohelise pealinna tiitlile kandideerimiseks, oli üks soov viia ellu roheliste tuiksoonte kontseptsioon. See tähendas, et liigirikkamaks peaksid muutuma Sõpruse pst, Laagna tee, Pirita tee ja Paldiski mnt sõidusuundi eraldavad haljasalad. Sõpruse puiesteele istutasid kooliõpilased Tallinna laste ja noorte lillepeo raames 2016. aastal püsilillede, rooside ja põõsastega ala kokku 3464 ruutmeetrit.

Sama tehti 2017. aastal Laagna teel, kui ligi kuuekilomeetrisele alale rajati kooliõpilastega koos 38 peenart. Laste istutatud haljastus on saanud täiendust veel põõsaistutustega. Aga korrastamist vajas istutusalade ümbrus ja seda eriti Laagna tee lõpupoole, kus sõidusuundi eraldava haljastuse moodustas mõni üksik taim, mis liivaväljale levinud isekülvi teel. Muru rajamine oleks tähendanud suuri kulutusi rajamisel ja ka edaspidisele hooldusele.

Tekkis mõte rajada Tallinnas esimene lilleniit, sest koht on igati sobilik niidutaimede külviks. Lilleniidu ala planeerimist alustati 2017. aasta lõpus, kui koostöös Tallinna botaanikaaiaga töötati välja lilleniidu rajamise projektlahendus ja liigiline koosseis. Liikidest kasutati liiv-vareskaera, punase aruheina puhmikulist varianti, luide-aruheina, puhmikuline punane aruhein, harilikku kasteheina, lamba-aruheina, vesihaljast haguheina, lõhnavat maarjaheina, nõmmnelki, longus põisrohtu, hobumadarat, sarik-hunditubakakat, nõmm-liivateed ja harilikku ussikeelt. Vajalikud seemned koguti 2018. aastal Eesti loodusest ja külvati siis Laagna teele sama aasta sügisel.

Vahepael selgus, et liivaala kasutavad autojuhid tagasipöördeks ja nii sai ala ilmestamiseks paigaldatud maakivid. 2019. aastal jätkati lilleniidu rajamist kokku 4732 ruutmeetrisel alal, mis jagunes erineva õitevärvusega ja liigilise koosseisuga tsoonideks.

Laagna teele rajatud niidualal toimuvat jälgib Tallinna botaanikaaed ja nii saame teha järeldusi, millised taimed saavad seal hästi hakkama ja millised hääbuvad. See omakorda aitab meil edaspidi sarnaseid probleeme edukalt eeldustena ära kasutada.

Kuidas Tallinna linn hooldab 1876 hektarit linna omanduses olevat avalikku haljasala?

Tallinn on jagatud kaheksaks linnaosaks. Et tagada haljastu tasakaalustatud areng ja määrata vajalikud hooldustööd ja nende sagedus linnas, on Tallinna Linnavalitsus kehtestanud määruse «Tallinna haljastute hoolduse nõuded», mille järgselt liigitatakse haljastus hooldamise intensiivsuste järgselt nelja astmesse.

Millist ala ja mis intensiivsusega hooldada? Hoolduse intensiivsusi on linna hooldatavale haljastusele määratud 2001 ja 2005 aastal, mil analüüsiti, kas haljasala vastab linnaosa poolt määratud hoolduse intensiivsusele või mitte.

2012. aastal linna haljastule arengudokumenti koostades, analüüsiti ka hoolduse korraldust. Selgus, et haljastu hooldust on vaja muuta mõtestatumaks ja kvaliteetsemaks ning kehtestada (varasemalt iga linnaosa kehtestas ise) haljastule hooldusintensiivsused.

Aga kuidas neid määrata nii, et oleks vähem subjektiivsust? Võimaliku metoodika otsingul tutvuti ka naabervabariigis kasutusel olevaga. Paraku ei leidunud sobilikku metoodikat kasutusel olevate hulgast ja see töötati välja linna maastikuarhitekti poolt. Mõtteid saadi Soomes kasutusel olevast haljastu klassifitseerimisest ja Tallinnas haljastuse hooldust reguleerivast määrusest.

Erinevate ametite ja linnaosade esindajatest koosnev komisjon käis 2016 aastal kogu hooldatava ala läbi. Haljasala vaadeldes püüdsime leida erinevat hooldust vajavad alad ning väljatöötatud metoodikat kasutades anda ala asukohta, keskkonnategurit (täielikult ehitatud versus looduslik keskkond), kasutusintensiivsust ja hoolduse eesmärki hinnates väärtuspunktid. Liites saadud väärtuspunktid, saadi alale hooldusintensiivsus. Määratud hooldusintensiivsused sisestati Tallinna haljastuse infosüsteemi.

Nii võis eelnevalt ühe hooldusintensiivsusega hooldatud Oravamäe park Nõmme linnaosas määramise järgselt saada viis erineva ilmega ala, mida hooldatakse II kuni IV hooldusintensiivsuse astmega. Kuna Tallinnas on enamus kortermajade ümbrus linna hooldada, siis hoolduse intensiivsust oli raske määrata hoovialadel, mis on küll hoonetele lähedal, kuid mida ei kasutata. Eelpool kirjeldatud metoodikat kasutades on tegemist aladega, mida peab hooldama IV intensiivsusega. Kasutusintensiivsuse tõttu on aga teede ääred valdavalt intensiivsemas hooldus. Nii jätab ala hooldatud mulje ja kõrgem rohi ei takista kõnniteel liikumist.

Niita või mitte niita?

Tuleb niita sealt kus see vajalik on. Tallinn panustab haljastu korrashoidu nii lume-ja libeduse tõrje, olmejäätmete koristamise, muru niitmise ning sügisel puulehtede riisumise ja äraveoga. Haljastu hooldus aga tähendab lisaks eelpool nimetatule, ka taimede eest hoolitsemist – lõikamist, väetamist, kastmist, kahjurite-või haiguste tõrjet, teede umbrohuvaba hoidmist jne. Kui muru niitmisele kulutati Ameerikas 2006. aastal 100 miljardit dollarit, siis Tallinna linnas muru läbimõeldult hooldades on võimalik niitmisel kokkuhoitud summade eest näiteks puude ja põõsaste eest hoolitseda. Tehtud on nii mõndagi aga samas tuleb tõdeda, et tööpõld, mis ees ootab on lai aga probleemidele lahenduste otsimine hea väljakutse.

Märksõnad
Tagasi üles