/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/07/08/1884702t1hf5da.jpg)
- Magusvalus rännak lähiajalukku.
- 1970ndaid märgistavad läikiv sektsioonkapp ja vesiklosett.
- Majandite hävimine 1990ndate alguses peegeldub ka kodumajapidamistes.
Eesti Vabaõhumuuseumi uus eksponaathoone «Kolhoosi korterelamu» täidab nostalgiliselt magusvalusal moel lünga Eesti lähiajaloos.
Ajal, mil uusi kõrghooneid kerkib vähemasti Tallinna otsekui kevadseeni märga metsa, peaks väga tagasihoidlikul nõukaaegsel valgetest silikaattellistest majakesel olema raske tähelepanu püüda. Kummatigi see ühel 1964. aastal Boris Mirovi tüüpprojekti nr 61 järgi ehitatud kahekorruselisel kolhoosielamul õnnestus: nädala keskel valitses tema ümber selline elevus, justkui hakkaks mööda järsku pruuniks võõbatud puutreppi jooksvad respiraatorites ehitajad ise kohe-kohe siia sisse kolima: veel paigaldati viimaseid lüliteid ja veeti viimaseid kaableid, veel võis õhus aimata värske värvi ja saepuru lõhna.
/nginx/o/2021/05/21/13794214t1h5d4e.jpg)
Kui hoone 21. mail pärastlõunal vabaõhumuuseumis avati, peeti pidulikke kõnesid, kõlasid ovatsioonid ja jagati intervjuusid. Ning põhjusega, sest kunagi Sookuru lauda töötajatele rajatud vana maja on teinud läbi sellised noorendus- ja elumuutusprotseduurid, millest keskealine inimene võib vaid unistada: tükkideks lõigatuna veeti elaniketa jäänud hoone seinad muuseumi tugiteenuste direktori Jaak Kõiva juhtimisel Otepää lähistelt Räbi külast kakssada kilomeetrit põhja poole Rocca al Maresse ning sätiti siin värskelt valatud vundamendil taas oma kohtadele.
/nginx/o/2021/05/21/13794222t1h9606.jpg)
Otsekui tselluliidiarmid reitel jooksevad siin-seal maja välisseintes tänaseni valgemad vaod: kohad, kus tükkideks saetud tellisseinad omavahel kokku mörditi. Ka katus on tänapäevasem kui see, mis Eesti äärealadel paljusid elanikke ikka veel veel vihma eest kaitseb: ajastutruusid eterniittahvleid loeti asbestisisalduse tõttu muuseumis allesjätmiseks liiga ohtlikuks.
Ent autentsust jagub samas isegi maa alla: hooletult valgeks võõbatud ja pinnulistest puulaudadest kokku klopsitud keldriboksid, milles hoone «elanikud» säilitavad oma kibuvitsamoose ja marineeritud kõrvitsa purke, panid südame äratundmishoos taguma: just selline vaatepilt oli jäänud mällu Lasnamäe paneelmajade alt. Küllap oli pinnulise ülevärvitud laua näol tegemist üleliiduvabariigilise standardiga.
/nginx/o/2021/05/21/13794224t1h3e48.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794226t1h502f.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794247t1h410c.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794266t1hfbdf.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794252t1h8ddb.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794269t1hdac8.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794272t1h580f.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794276t1ha547.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794293t1h31eb.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794297t1h1be4.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794299t1hdc69.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794350t1hb446.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794347t1h0c26.jpg)