AJALOOPÄRL ⟩ Peatus «seitsmendal verstal»: seie saagu linn!

Glehni loss. Foto: TalTechi muuseumi digiteek

Tänavu möödub 180 aastat Nõmme rajaja Alexander Nikolai von Glehni sünnist. Tallinna külje all sündinud ja Esimese maailmasõja järel Eestist lahkunud mees lõi Nõmmele tähelepanuväärse kodu, mõnusa aedlinna ja rahupaiga oma abikaasale, kirjutab TalTech.

Nikolai noorusaeg möödus Tallinna lähedal Jälgimäe mõisas, mille oli ostnud 1821. aastal tema vanaisa Peter von Glehn. Pärast Tartu Ülikoolis majandusteaduse ning Saksamaa ülikoolides meditsiini, filosoofia ja arhitektuuri õppimist täiendas Nikolai end ka oma hobide aianduse, puunikerduse ja poeesia alal. Õpingute lõppedes pöördus ta tagasi Nõmmele, kuhu plaanis rajada oma kodu, jättes Jälgimäe mõisa poeg Manfredile. Paik Nõmmel Mustamäe serval oli teda inspireerima hakanud.

Algselt valmis Šveitsi stiilis maja, edaspidi plaanis ta sinna ehitada keskaegses stiilis kivilossi. Kuid kõigepealt otsustas ta panna maa teenima. Pärast Nõmme metsa läbiva ja Glehnide valdustest mööduva raudtee avamist 1870. aastal mõistis Nikolai von Glehn, millist kasu see toob, ja hakkas innustunult rajama suvituskohta «seitsmendal verstal» (peatuse kaugus Tallinnast, 1874. aastast Nõmme). Oktoobris 1873 andis ta raudteepeatuse lähedal välja esimese suvilakrundi. Legendi järgi öelnud ta seejuures: «Seie saagu lenn». Ja siia linn saigi, kui püstitati ka alevieluks vajalikke tööstushooneid: valukuur-metallitöökoda, mööbli-, seebi-, liimi-, vorsti- ja köievabrik, postkontor; algas tänavate korrapärane planeerimine ja nendele nimede andmine.

1908. aastal asutatud Nõmme Heakorra Seltsi töö suurimaks tulemiks jäi Nõmmele ametliku suvituskoha õiguste saamine 14. märtsil (uue kalendri järgi 27. märtsil) 1914 Riiginõukogus vastu võetud seadusega, õigused kinnitas Nikolai II isiklikult. Seadus võimaldas kehtestada suvitusmaksu kuni 1 rubla inimeselt. Maks läks Nõmme politsei ülalpidamiseks ja heakorraks. 1917 sai Nõmme aleviõigused, 1926 linnaõigused ning 1940. aastal liideti Nõmme Tallinnaga.

Glehni loss ja park

Nikolai von Glehn ehitas oma kavandite järgi lossi 10 aastat, see valmis 1. oktoobril 1886 ja sai nimeks Kõrgepea (Hohenhaupt). Lossi sisustas ta samuti ise, valmistas ka mööbli, siseseinad olid kaetud filosoofiliste mõtteterade ja õpetussõnadega.

Sajandivahetuse paiku käis von Glehn Itaalias inspiratsiooni saamas. Pärast seda tehti lossi sissepääsu ette väike kunstgrott ja rajati kahe väikese basseiniga palmimaja. Raudkivitükkidest ja värviliste klaasitükkidega kaunistatud pitskatusega ehitis pakkus ennenägematut vaatepilti, nii park kui palmimaja olid külastajaile avatud.

1896. aastal suri von Glehni abikaasa, tema viimseks puhkepaigaks sai mehe kavandatud matusepaik Mustamäe nõlva all, et armas koht oleks lossiakendest näha. Künkal kõrgus valgest marmorist rist. Von Glehn kujundas kraavide abil saared ja rajas tiigid, saartele istutati puid. Hiljem maeti sinna ka poja Manfredi kaks last.

1902. aastal tekkis von Glehnil mõte püstitada parki purustatud raudkividest Kalevipoja kuju. Nuiale toetuva figuuri modelliks võttis Glehn iseenda ja suurendas kõiki mõõtmeid neli korda. Sarvilise hiiglase kaheksameetrine kuju valmis aastal 1908. Koos skulptuuriga «Lohe» (rahvakeeli Krokodill) pidi moodustuma stseen, kus vägilase selja taga luurab koletis.

1910. aastal hakkas von Glehn lossi lähedale künkale vägevat vaatetorni ehitama. Plaanitud oli see 43 meetri kõrguseks, kuid alus oli liiga väike ja torni kõrguseks jäi vaid 25 meetrit (75 meetrit kõrgemal kui merepind, praegune Tallinna Tähetorn). Torni ehitus kestis aasta. Lahtisele platvormile torni tipus seadis ta meetrise pikksilma.

Esimene maailmasõda ja sellega kaasnenud saksavaenulikkus viisid selleni, et Glehni kahtlustati spioneerimises: teda süüdistati oma kõrgetelt objektidelt signaalide edastamises Saksa allveelaevadele. Aastal 1915 müüriti vaatetorni ukseavad kinni ja Kalevipoja kuju õhiti. Nõmme Heakorra Seltsi algatusel taastas skulptor Mati Karmin Glehni Kalevipoja kuju, pidulik taasava­mine toimus 4. novembril 1990.

Sõja ajal otsustas Glehnide perekond Eestist lahkuda, 1918. aastal sõitsid nad algul Saksamaale, hiljem Brasiiliasse. Pärast Glehnide lahkumist Eestist hakkas loss lagunema, 60ndadeks oli see väga halvas seisundis: katus ja laed sisse kukkunud, paemüürid osaliselt varisenud ja murenenud, trepid ja müüride raidkivid ümbruskonna eraaedadesse laiali tassitud.

Glehni lossi uus elu

Lähedal paiknev Tallinna Tehnikaülikool (tollal Polütehniline Instituut) võttis lossi taastamise oma südameasjaks. 1965. aastal alustas TPI Akadeemiline Meeskoor taastamistöödega, lootes lossis saada koorile vajalikke klubiruume. Taastamisidee ainuautoriks tuleb lugeda meeskoori baritoni Toivo Ojaveskit.

Foto: TalTechi muuseumi digiteek

Sügisel 1965 tehti algust ettevalmistustöödega – mõõdistati varemed, valmisid uue hoone joonised (vanu polnud säilinud). Lossi taastamine toimus suuresti tudengite entusiasmil, kusjuures projekteerijad ja ehitajad olid ju omast käest võtta. Projekti peainseneriks valiti 1966. aastal Rein Saun, peaarhitektiks Jüri Jaama ja peakonstruktoriks Ülo Tärno. 1967. aastast sai peainseneriks Udo Asmus. Arvati, et valmis saadakse paari aastaga, tegelikult kulus lossi taastamiseks 11 aastat. 27. detsembril 1976. aastal võttis riiklik komisjon lossi vastu hindega «väga hea» ning 24. märtsil 1977 avas TPI rektor Boris Tamm pidulikult TPI Taidlejate Maja taastatud Glehni lossis. Seega täitub tänavu 44 aastat renoveeritud lossi avamisest ja 135 aastat algse lossi valmimisest.

Nikolai von Glehn suri Brasiilias 7. septembril 1923, ta on maetud Aurofino kalmistule.

Kasutatud allikad:

Lõhmus, L. Nõmme ajalugu. Tallinn : Koolibri, 2006. 270, [1] lk.

Tärno, Ü. Glehni lossi kroonika. Tallinn : TTÜ Kirjastus, 2002. 95 lk.

Nikolai von Glehn : mees, kes rajas Nõmme. Tallinn : Koolibri, 2011. 102, [1] lk.

Ulfsak, M. Glehni järeltulijad otsisid Nõmmelt juuri // Eesti Päevaleht (2002) 21. aug, lk 5.

Aunapuu, A. Glehni loss ja teised imelised rajatised // Eesti Eks­press (2006) 9. veebr, lk 16–17.