E, 5.12.2022

Haapsalu jt kuurortide elanikud kolisid suveks kuuri alla, et supelsakstele ruumi teha

Heili Reinart
Haapsalu jt kuurortide elanikud kolisid suveks kuuri alla, et supelsakstele ruumi teha
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Haapsalu ainus söökla (Kalda tänaval). "Supisaba" söökla ees.
Haapsalu ainus söökla (Kalda tänaval). "Supisaba" söökla ees. Foto: Fotis

Kuurorti jõudes oli sõjaeelse Eesti supelsaksa esimene mure leida endale sobiv peatuspaik. Väga raske see ülesanne ei olnud: 1842. aastal oli Pärnus teadaolevalt 701, Kuressaares 203 ja Haapsalus 132 maja. Isegi Kadriorg polnud täiesti ilma asustuseta ja Tallinna ümber oli hulk kenasid suvemõisaid.

Supelsaksad. Elu ja melu Eesti kuurortides 1940. aastani, Heili Reinart
Supelsaksad. Elu ja melu Eesti kuurortides 1940. aastani, Heili Reinart Foto: Kirjastus Tänapäev

Avaldame katkendi Heili Reinarti värskelt ilmunud raamatust «Supelsaksad. Elu ja melu Eesti kuurortides 1940. aastani» kirjastuselt Tänapäev. Toimetanud Mari Karlson, kujundanud Andres Tali. 424 lk.

Vabade pindade olemasolust anti esialgu teada väga lihtsalt – aknale kleebiti valge sedelike. Tarvitses patisaksal vaid mööda linna jalutada ning sinna, kus paberiribad valendasid, sisse pöörata ja kaupa teha. Sedamööda, nagu suursugused suvitajad igal kevadel saabuma hakkasid, hakati maju juurde ehitama. Tubade väljaüürimisest sai suvituslinnade majaomanikele väga oluline sissetulekuallikas.

Tõeline ehitusbuum läks lahti 19. sajandi viimasel veerandil. Kerkis järjest uusi ja uusi õhurikaste tubade ja avarate akendega maju, millest mõned olid kui väikesed mõisad. Paljud neist olid ehitatud nii, et ühes osas elati aastaringi, teises aga ainult suvel. Pea igal sellisel majal on mõnusat varju pakkuv suur veranda, vahel koguni mitu, moodustades sujuva ülemineku majast aeda.

/.../

Väiksemates kuurortides nagu Kuressaare ja Haapsalu toimiti esialgu väga lihtsalt. Kui saabus supelsaks, siis kolis majaomanik oma perega hoovimajja või puukuuri ja jättis elamise suvitaja käsutusse tükkis köögi ja aiaga. Ants Laikmaa on kirjutanud: «Kui hakkasid aga päevad vastu kevadet paisuma ja lõid Haapsalu lahe sinised silmad lahti, siis ärkas, puges oma pesast välja ka Haapsalu bürger, kohmitsedes ning kohendades oma maja ümber ja aias, värvis ja tapeetis, krohvis ja lupjas korstnaid ja maja alusmüüre neitsivalgeks, nokitses viimse kui rohulible kõnnitee kivide vahelt. Kõik ikka ta ülalpidajaile – supelsakstele vastu, kes hakkasid nüüd tulema küll ratastega aurikuil, küll Haapsalu neljahobusesõidukeil «landaueritel» ja täitsid kõik Haapsalu majad; enestel tuli kokku hoida, suviti koonduda kuuridesse ja aitadesse.»

Eramajas toad üürinud supelsaks einestas tavaliselt kodus. Kaasa võetud teenija või ka kohapealt palgatud köögitüdruk käis tavaliselt turul ja tegi toidugi valmis. Kuid võimalusi oli teisigi. Kui Lydia Koidula näiteks 1885. aastal Kuressaares käis ja «mingist oma majapidamisest» kuuldagi ei tahtnud, leidis ta restorani, kust toit mõistliku hinnaga koju toodi. Kuid võis ka koputada maja uksele, kus aknal seisis silt «Kodused lõunad». Üksik naisterahvas kohvikusse ega restorani ei läinud – eelkõige tema jaoks kodused lõunad mõeldud olidki. Mõnel pool oli üleval teade eripakkumistest, näiteks Vegetarische Mittage (lõunasöök taimetoitlastele). Sildid olid traditsiooniliselt saksa keeles, seda ka kaua aega pärast Eesti riigi sündi.

Hotellide restoranides serveeriti lõuna enamasti table d´hote (ühislaud) ehk peremehe lauas, kus külalised kõik koos ja ümber ühise laua kolme-neljakäigulist einet nautisid. /.../ Rootsi akadeemik Bror Emil Hildebrand kirjeldas oma kirjas abikaasa õele 15. juulil 1857 lõunatamist hotellis St. Peterburg: «Äsja tõusin ma lõunalauast, mida süüakse Table d´hote ääres. Ma tean vähe midagi kindlasti ebameeldivamat kui need Tables d´hote´id. Ma istusin üle tunni tundmatuna suure karja sõjaväelaste, kaupmeeste ja proovireisijate seas. Nende söömaaegade muutumatu järjekord on supp, liha kartulitega ja aedvili, kala, steek ja lõpetuseks mingi Meelspeise [magustoit, küpsetis] – kõik valmistatud suurepäraselt ja maitsvalt, aga meeleheitlikult süüakse rohkem kui tarvis. Laua ääres näeb kirjut rida pakse ja rasvunuid või kõhnu ja kuivetunud isandaid, kelle argistel nägudel seisab kirjas: Geschäfte [äriasjad]. Pika laua ääres oli vaid üks naisterahvas. Kõik nägid välja rõõmsad ja tegelesid süstemaatiliselt õgimisega. Suurtest klaasidest kummutatakse punast veini, haput kui äädikas, šampanjakorgid pauguvad ja iga roaga läheb jutt üha kärarikkamaks, viimaks muutub metsik sõnamöll peaaegu väljakannatamatuks. Niipea kui Meelspeise on serveeritud, tehakse ettepanek süüdata laual küünlad, ja kui viimne suutäis on alla neelatud, võtab üks kui teine välja oma sigari ja hakkab tossutama, nii et mõne minutiga, on kogu laudkond mähitud suitsupilve. Samal ajal serveeritakse laua ääres kohvi. /.../ Niipea, kui me olime lauast tõusnud, koristati see ära, paigaldati uued servjetid ja uus seltskond võttis istet, et meie tööd korrata. Neil oli kõik meiega ühtemoodi, välja arvatud paks sigarisuits, mis ei paistnud neid põrmugi häirivat.»

Märksõnad
Tagasi üles