Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Sissemurdmisega kaasnev kahju, mis võib jätta jälje kogu eluks

Pilt on illustratiivne. FOTO: Shutterstock

Viimase kümne aasta jooksul on 77 000 eestlast pidanud koju tulles avastama, et kutsumata külaline on sisse murdnud. Suur osa ohvritest ütleb, et kõige hullem on emotsionaalne kahju ja see võib jätta jälje kogu eluks.

«Sissemurdmine võib tekitada traumeeriva kogemuse, millega kaasneb stress ning kui inimene sellele tähelepanu ei pööra, siis võib tal tekkida hiljem depressioon, ärevushäire või posttraumaatiline stressihäire,» tõdes Ohvriabi ennetusteenuste osakonna põhja piirkonna juht Olga Jevdokimova.

Isegi kui inimene arvab, et kõik on hästi, võib ta tegelikult olla sügavalt traumeeritud. Enamasti mõeldakse kõigepealt kindlustusfirmale kahjupaberite esitamisele kui sellele, et ka enda emotsionaalse poolega oleks kõik korras. Mõni aeg hiljem saab inimene aru, et on muutunud: ta ei tunne end enam koduski turvaliselt, ei saa öösel tundigi magada ning võib muutuda paranoiliseks. «Ta kuulatab pidevalt, kas uks on lahti tehtud ja mõtleb, et keegi sammub taaskord koju sisse,» tõi Jevdokimova näite.

«Kui varem on sissemurdmisi kardetud peamiselt mõne materiaalselt hinnalise eseme varguse pärast, siis nüüd näeme, et juhtumiga kaasnev emotsionaalne kahju on veelgi suurem. Asjad saab asendada, aga kodust turvatunnet ei pruugi kunagi tagasi saada, kui sinu kodus on sees käidud,» lisas G4S-i standardlahenduste divisjoni direktor Tarmo Pärjala.

Ohver süüdistab ennast

Jevdokimova tõi välja, et mitmel juhul otsivad ohvrid ka põhjuseid, kuidas selline asi juhtuda sai ning süüdistavad hoopis iseend. 29-aastane Robin rääkis, et tema koju on murtud sisse lausa kahel korral. Juhtumid toimusid 12-aastase vahega Kristiine 1. korruse korteris. «Osaliselt olime mõlemas episoodis süüdi, sest jätsime hooletusest akna lahti,» tunnistas Robin. 

Elamine pidevas hirmus

Üks 86-aastane sissemurdmise ohvriks langenu elas pärast juhtunut pidevas hirmus. «Ega minult midagi erilist võtta ei olnudki, aga seest on nii paha olla, et ma ei teagi, mis nüüd teha,» kurtis vanadaam. «Kõik oli segi paisatud, riiulid välja tõmmatud, nii et kohe hirmus hakkab. Mõtlen kogu aeg, et äkki tullakse uuesti.» Küsimuse peale, kas daam ka ohvriabiga ühendust plaanib võtta, vastas ta, et pole sellele mõelnudki.

Abi on, aga seda ei kasutata

«Jaga enda muret spetsialistiga, räägi, mis juhtus ja vajadusel suunatakse sind juba edasi ohvriabi töötaja poole. Kõige enam vajavad inimesed tegelikult lihtsalt ära kuulamist ja mõistmist,» sõnas Jevdokimova.

Psühholoogiline abi on ohvrile kusjuures tasuta – kõik kulud hüvitab sotsiaalkindlustusamet. Abi saab kannataja ise ja kaks tema pereliiget. Kui seda kõike on inimese jaoks alguses liiga palju, võib helistada ka anonüümselt vaimse tervise 24/7 tugiliinile 116 006.

Tagasi üles
Back